3 põhjust, miks oma elu jagada

Allikas: www.sisekosmos.ee
Meid on küll palju, aga sageli elame siiski, nagu oleksime üksi. Me tunneme üksteisest eraldatust, mõnikord hirmu üksinduse ja üksilduse, ning mõnikord isegi üksteise ees. Me ei ole siin maailmas üksi. Just seetõttu võiksime aeg-ajalt mõtiskleda põhjuste üle, miks oma elu jagada.
Jagades oma elu teiste inimestega, võime lastelt saadud tingimusteta armastuse õppetunde õppida kasutama ka teiste inimeste peal

Lapsed

Lapsed on ühed meie suurimatest Õpetajatest. Nad õpetavad meile armastust, sallivust ning enesega hakkamasaamist. Kui seda kõike võivad meile õpetada ka teised inimesed, siis lapsed õpetavad meile seda tingimuste vabalt.

Olgu ta hea või halb laps, me armastame teda ikka. Me aktsepteerime ja tolereerime teda just sellisena nagu ta on. Ning isegi, kui ta ei näita alati oma armastust ja hoolivust välja meie suhtes, oleme valmis tema nimel iseendaga palju tööd tegema, et mõista meievahelisi lahkhelisid.

Kallimad

Lapsed õpetavad meile tingimusteta armastust, mida saame praktiseerida teiste inimeste peal - näiteks oma kallimate, vanemate, sõprade ning töökaaslaste peal. Lapsed on head treeningkaaslased märkamaks, kuidas lastetoast väljudes hetkega meie mõistus tingimuslikkuse loob: kui lapsi suudame armastada ja aktsepteerida sellisena, nagu nad on, siis oma kallimat, sõpra, vanemat ja töökaaslast tolereerime sageli vaid juhul, kui nad me elu liiga ebamugavaks ei muuda.

Jagades oma elu teiste inimestega, võime lastelt saadud tingimusteta armastuse õppetunde õppida kasutama ka teiste inimeste peal. Hakates pisikeste sammudega lahti laskma ootustest oma lähedaste suhtes, ja lubades nendel olla oma vigadega, kogeme üha sagedamini, kuidas ebatäiuslikkus on meie peas, mitte nende inimeste juures. Ning kui ühel hetkel kõikidest ootustest vabaneme, avastame, et elame täiuslikus maailmas koos täiuslike inimestega. Sellise kogemuse saame aga ainult juhul, kui oleme valmis oma elu nende inimestega jagama.

Tähendus

Mida olulisemana end tunneme, seda õnnelikumad inimesed oleme. Kui tunneme, et minust ei sõltu mitte miski, ja kõik, mida teeme, on väheoluline, võime kaotada elu mõtte. Ja seeläbi ka elujõu.

Ükski teine inimene ei saa meile tähendust anda - see eksisteerib meie enda peas. Meie elu ei ole tähenduslik ainult juhul, kui suudame kaks delfiini päästa või Aafrikasse nälgivaid lapsi aitama minna. Elu tähenduslikkus algab praegusest hetkest ja nendest inimestest, kellega oma elu jagame.

Miks sa oma elu elad? Kas ainult selleks, et kuidagi 60-90 aastat "ühele poole" saada? Kas selleks, et võimalikult palju raha teenida ja endale seeläbi võimalikult hea elu tagada? Või hoopis selleks, et kõikidele inimestele kätte maksta, kes sulle kunagi midagi halba on teinud, ja näidata kõikidele, kui võimas ja tähtis sa tegelikult oled?

Miks mitte aga võtta oma elu mõtteks midagi palju lihtsamat? Näiteks see, kuidas üks päev ilma sisemise rahulolematuseta elada? Või see, kuidas üks päev ilma viha, solvumise ja süütundeta elada? Aga ehk hoopis see, kuidas ühe päeva jooksul nendele inimestele, kes sind tavaliselt närvi ajavad, andestada.

Sellised tähenduslikud eesmärgid muudavad meie sisemist struktuuri, millel baseerub kogu meie väline kuvand ja isiksus. Muutes enda suhtumist ja käitumist sellisel viisil, muudame ka seda, kuivõrd meie poolt jagatud elu teiste inimeste elu paremaks aitab muuta. Me ei ole siin maailmas üksi.

Allikas: www.sisekosmos.ee

Lisa kommentaar

Kommentaarid