365 tehnikat, kuidas saada seda, mida tahad: 286

Allikas: http://catchingwish.com
Keegi ei ole täiuslik. Kui sa eitad oma vigu, siis sa ei võta vastutust ning ei õpi. Ära õppimiseks tuleb asi omandada, see tähendab, enda omaks võtta.
Kommentaare: 3
Kõik tahavad olla täiuslikud vanemad

Nädal tagasi kõrvetas mu laps oma käe juuksekeerajast haarates. Vahetult enne seda intsidenti käis see mõte mul kui värskel emal peast, et nüüd, kus ta ringi paterdab võib selline asi ju ohtlik olla.

Sulgesin ukse, kus see kuum keeraja asus, aga järelikult mitte piisavalt hästi. Ta nuttu kuuldes teadsin kohe, mis oli juhtunud. See ehmatus, õud ja süütunne panid kogu mu keha värisema. Mu elukaaslane ütles hiljem, et olin last raputanud. Ma ise ei mäleta, et oleksin midagi sellist teinud. Kui ta seda mainis, siis tardusin nii valust kui ka häbist.

Mis mõttes raputasin? Kuidas? Miks ma ise sellest midagi ei tea? Ka praegu on sellele valus mõelda, tahaks nii väga vabandada ja enda käitumist õigustada, aga kuidas õigustada tegevust, mille olemasolust mul polnud aimugi?

Paljud minu tutvusringkonnas olevad emad ja isad näevad vaeva selle nimel, et olla oma lastele parimad vanemad, et ei korrataks minevikus kogetud vigu, et lapsed kasvaksid armastuses ja toetatud keskkonnas. Vaatan neid emasid ja isasid. Vaatan ennast ja näen, et me tahame olla imevanemad.

See pani mind mõtlema, kuhu kaovad inimesed nende imevanemate seest? Emaks ja isaks olemine on üks rollidest, mille valime oma elus võtta, aga see ei tohiks defineerida meid. Olen ennegi kirjutanud, et armastuses piirid hägustuvad. Seda enam on vaja teada, kus sa ise oled, kui oled sellises armastussuhtes nagu sina-sinu laps-sina-sinu elukaaslane-sina-sinu pere.

Samuti näen oma teadlikke tuttavaid, sõpru, kes püüavad mõista igat inimest siin maamunal. "Kõik on üks" väitesse on juba sisse kirjutatud piiride kadu.

Näen oma sõbrannasid, kes püüavad olla oma meestele paremad naised, sest väidetakse, et naise käes on kogu suhte võti, et mees võtab naise järgi "joondu". Näen nende pingutusi, kuid ka valu.

Kust lähevad piirid? Kirjutan seda meeldetuletust eelkõige endale, aga usun, et ka paljudele teistele - kõigepealt tuleb armastada Iseennast, alles siis saab seda jagada mujale.

Kui kaotame emana olles teadlikkuse Iseendast, sest armastame oma last rohkem, siis anname oma lastele eksitavaid signaale. Kui laps näeb (kuuleb, tunneb), et sa oled endast väljas, siis seda alla surudes näitame (ütleme, käitume), et see tunne pole vastu võetud või tema taju sellest tundest on vale. Lapsed on ülitoredad, kuid nad võivad olla ka ülitüütud. Ja me ei pea vanematena tundma end süüdi, et ka viimast tunneme. Me ei pea varjama, kui tunneme, et laps on meie paha tuju põhjuseks. Mul on siin veel palju õppida. Vajan pidevat meeldetuletust, et ma ei suuda kõike ära hoida ja kõike ei pea ka profülaktika mõttes käiku laskma. Lapsel on nii kui nii omad õppetunnid.

Kui ma tahan neid tema eest ära õppida, siis tõmban ainult karmat ja lapse hingel on põhjust olla mu peale ikka päris pahane. Ema ja isa sees on inimesed. Sellised, kes saavad pahaseks, kellel on halb tuju, kes ütlevad valesid asju, kes teevad valesid tegusid ja otsuseid. Sina oled ema või isa, aga samas oled sa ka inimene. Mitte vigade vältimist (eksimise vältimist) ei pea sa lapsele õpetama, vaid vastutuse võtmist. Inimsuhted on eksimusi täis. Absoluutselt kõik teavad seda. Miks me siis kardame lastele õiget elu näidata?

Samamoodi on nendega "ma püüan teda mõista ja analüüsida ennast, miks selline õppetund mulle tuli". Vaatlejaks olemine on kogu maailmale õnnistuseks, aga sul on lubatud tunda tundeid. Sul on lubatud solvuda, saada pahaseks, vihastada, tunda ebaõiglust, hirmu, mida iganes ka oma nn õpetaja suhtes. Jah, ta tuli sulle midagi õpetama, aga sina temale ka. Kui sa ei seisa Iseenda eest, ei tee otsuseid, mis on sinule vajalikud ja armastavad, siis usu mind - sa ei õpi seda õppetundi ära. Varsti oled jälle samas kohas tagasi. Mulle jõudis nüüd kohale arusaam, et ka mustrite (õppetundide õppimisest) analüüsimisest võib saada omakorda muster - see on omaette pilotaaž.

Naised, kes on suhetes meestega, kes neile ikka ja jälle pettumust valmistavad. Ma imetlen teie visadust ja pühendumist ennast muuta. Tean, et te tahate õppida selle õppetunni ära, sest kardate, et muidu tuleb täpselt samasugune mees uuesti. Võibolla tuleb, aga võibolla ei tule ka. Võibolla on õppimisekoht hoopis seal, et õpite Iseennast rohkem armastama ja selleks, et Iseendaks jääda, on vaja edasi minna. Aeg ei oota, millal teie praegune õpetaja teid armastama hakkab. Aeg läheb edasi, teie vanus ja selle elu aastad samuti.

Tunnistan, on väsitav näha seda imetublidust enda ümber ja enda sees. Õnneks on mu ümber hakanud kogunema ka selliseid sõpru, kes lasevad oma kõhtudel ilmuda üle püksteäärte ning ei hoia seda piinlikult pinges. Õnneks olen ka mina seda endale lubama hakanud.

Saladusekatte all võin öelda seda, et keegi pole täiuslik. Tean, et te kõik teate seda, aga ma ütlen uuesti - keegi pole täiuslik. Kui me suudaksime tulla välja rollidest ning tunnistada, et oleme inimesed, st olevused, kes paratamatult teevad vigu, siis uskuge mind - paremat õpetust me oma järeltulijatele anda ei saa. Kõik need haavatud perfektsionistid, kes püüavad ennast ja maailma päästa, on saanud ühe ja sama pisiku - see on teadmise, et autoriteedid (ja teised) ei tee vigu, vaid viga on neis.

Me teeme vigu. Mul tekib siiani süütunde tomp südamesse, kui mõtlen, et vaktsineerisime oma lapse. Tänapäeval on tohutult näpuga näitavat infot, mis on õige ja mis on vale ja nii vastukäivat, et kohati tundub lausa võimatu selles rägastikus üldse mingit tõde leida. Kogemusest tean, et vast on tõde kõiges peidus, iseküsimus on nurk, kust seda tõde otsitakse. See on mu lohutus ja armastus, kui see tomp ilmub või keegi küsimuse esitab.

Ma raputasin täiesti alateadlikult oma last. See toob mulle siiani pisarad silma ja kuuma(häbi)jutid mööda keha jooksma. Ma tegin vea. Ma ei ole täiuslik. Ma ei saa ka selleks kunagi. Ma ei tahagi. Sina pole täiuslik. Su sõbranna pole. Su töökaaslase pere pole. See kuulus näitleja pole. Keegi ei ole täiuslik.

Kui sa eitad oma vigu, siis sa ei võta vastutust ning ei õpi. Ära õppimiseks tuleb asi omandada, see tähendab, enda omaks võtta.

Tehnika 286: Luba oma kõhul "rippuda" üle püksiääre, kui ta tahab. Kõhus on kõik emotsioonid. Kui me hoiame oma kõhtu sees, siis hoiame ka kõiki oma emotsioone pinges ja need ei saa endast märku anda ja ära minna. Garanteerin, et kui sa lubad oma kõhul olla just selline, nagu ta olla tahab, siis hakkavad emotsioonid tulema, aga ka minema.

Mõnikord läheb kõht tõesti ebanormaalselt punni ja vale häbi tekib. Vähemalt mulle on sisse "taotud" uskumus, et naistel ei tohi olla kõhtu. Olen viimased pool aastat uurinud naiselikkuse teemasid ja pole olemas naiselikumat asja, kui väike kõhuke! See selleks - luba oma kehal töödelda emotsioone, mitte neid oma kehasse pingekolleteks
talletada.

Autor: Kaidi Laur

Allikas: http://catchingwish.com

Vaata ka: http://2bthankful.com/


Lisa kommentaar

Kommentaarid

Alkeemik
2013-08-14 00:08:55
Tegelikult võin autorile ja teistele öelda saladuskatte all, et me kõik oleme täiuslikud sellisena nagu me oleme. See on lihtsalt palju leierdatud arvamus, mida nüüd paljud kuulutavad, et keegi pole täiuslik. Meedia üritab kujutada lihtsalt meile mingit utoopilist illusiooni kellstki täiuslikust, samas rõhudes meie mittetäiuslikkusele - selle arusaama on kahjuks liiga palju omaks võtnud ning see tekitabki rahulolematust.

Kui elada ohvri rollis ja süüdistada kõiges enda ümberolevat, ei õpi inimene iial tundma iseennast. Pingetest ja negatiivsetest emotsioonidest vabanedki kohal olles. Elades teadmisega, et oled täiuslik täpselt sellisena nagu sa oled ning sul on olemas kõik ja rohkemgi veel mida elus vajad.
Alkeemik
2013-08-12 14:34:37
Alkeemik
2013-08-08 15:46:46
tehnika 286: lubasin juba, aga mida ei ole seda ei ole, kõhtu, ma mõtlen. Vastupidi, olen märganud, et kõht kipub natuke suuremaks minema ja rasv kõhule ladestuma siis, kui olen pikemat aega stressis olnud, stressivaba eluga läheb rasv sinna kuhu vaja, näiteks reitele. Lõdvestuda on muidugi vajalik ja hea, nii kõhule kui kogu kehale.
Kõik kommentaarid