365 tehnikat, kuidas saada seda, mida tahad: 312

Kaks ja pool nädalat tagasi sündis meile poeg. Esimene laps. Koos selle uue eluga taassündisin ka mina. Enam ei ole ma ainult naine, vaid ka ema. See on elu vastutusrikkam roll. Miski pole endine. Kõik mu ümber on omandanud uue tähenduse ja vaatenurga, alates turvavööst ja lõpetades nõudepesu vahendiga.
Kommentaare: 2
Kaidi Laur sai emaks - palju õnne! :)

Pelgasin lapsi saada, sest kuskil sees oli uskumus, et lapsed rikuvad elu. Seda seesmist uskumust toetasid paljud jutud pealkirjadega "Mingiks ajaks sind üldse ei eksisteeri", "Oled piimakombinaadist sitakoristaja", "Suhted purunevad" jne. Hirmus oli mõelda, veel vähem selleks saada. Kahe nädala jooksul olen aru saanud, et emaks olemine tähendab julgust võtta vastutust ja mitte ainult iseenda, vaid ka kellegi teise eest. On vaja topelt (või nii palju, kui sul on lapsi, kes on alla 18) annus teadlikkust. Kui sa ei julge võtta vastutust iseenda elu eest, siis on loogiline, et lapse saamine hirmutab kõhu lahti.

Emaks saamine on mind pannud tõtt vaatama sellega, kes ma olen, kui ma olen suurte muutuste keskmes. Ma ei saa minema kõndida, last välja vahetada, loobuda vms. Ükskõik, millises muus valdkonnas oleks hülgamine üks võimalustest (nt töökoha vahetus). Kuid emaks olemine on pühendus, heas ja halvas ning kohal olemine. Emaks olemine näitab ilustamata, kui palju sa suudad kohal olla, milliste tunnetega silmitsi seista ning ennast täiesti haavatavana näha.

Mul on tõeliselt hea meel, et sain emaks just nüüd. Ilma hinge vertikaalsusesta oleks mind uskumatult lihtne endast välja viia. Tunnen, kuidas teiste hirmud mind iga nurga taga varitsevad. Eks minust väljapool asetsev hirm haakub minu sees oleva hirmuga, kas teen kõike piisavalt ja õigesti. Aga see on kummastav, kui palju hirmu süstitakse sulle sisse: kopsupõletikest, keha poolte võrdsest arengust, lapse peal magamisest jne. Asjad, millele sa paar minutit tagasi isegi ei mõelnud, vallutavad su keha nagu vaktsiin. Tunnistan ausalt, ma kardan. Need jutud on väga hirmsad! Kui sa armastad kedagi nii palju nagu oma last, siis seda suuremana need hirmud tunduvad. Mida suurem armastus, seda suurem hirm! Armastus teeb haiget.

Räägitakse, et äsja emaks saannud on ühenduses kõigega. See tähendab ka teiste inimeste mõtete ja tunnetega. Mistõttu haagivad taolised mõtted vast kiiremini kui kärbes kärbsepaberi külge. Ma ei taha olla ideaalne või ignorantne nõuannete suhtes, mida teavad jagada kogenenumad. Aga see olukord on pannud mind mõtlema, et mida mina süstin teistesse? Milliseid hirme, lootuseid ja ootuseid?

Igas uues olukorras on inimene tundlik. Ükskõik on see siis nii suur muutus, nagu esmasündinu peres või uus töökoht või vanast elukaaslasest lahutamine.

Meie kui kõrvalseisjad võiksime jälgida, milliseid signaale välja anname, kui keegi on uues olukorras. Kas anname armastust või hirmu? Kas toetame või sakutame? Kas usaldame selle inimese otsuseid ning valikuid?

Kui keegi meist valib jätta maha karjäär ning kolida teisele poole maailma, taskud tühjad, et leida ülesse see miski, siis selle asemel, et rääkida, kui hirmus must seal Aasias kõik on ja kuidas üks tuttava tuttav kadunuks jäi, võiksime hoopis usaldada, et see inimene leiab selle, mida ta otsib.

Vast kogu emaks saamise hirmude keerises ronis mulle naha vahele filmi "360" monoloog, mida pidas näitleja Anthony Hopkins. Kuskilt on jäänud mulle meelde ütlus, et kõige hullem asi, mida me oma lastele saame teha on "muretseda", sest siis tõmbame neile ligi seda, mis on tegelikult meie hirmud, mitte nende omad. Lapsed on ju nii vastuvõtlikud (samamoodi, nagu värsked emmed?).

Tehnika 312:

"Mis on kõige lühem, kõige vägevam palve maailmas?"

"Kõige kiirem, kõige vägevam palve maailmas - mu sõber, - on "Fuck it". See on vabastamise ja alistumise palve."


"What's the shortest, most powerful prayer in the world?"

He said (priest Joe Riley): "The fastest, most powerful praeyer in the world - my friend, is "Fuck it". He said, "it's the praeyer of release and surrender."

Tehnika pärineb Fernando Meirelles'i filmist "360"

Autor: Kaidi Laur

Allikas: http://catchingwish.com


Lisa kommentaar

Kommentaarid

Alkeemik
2012-12-30 10:33:07
Aitäh, Alkeemik! See kommentaar oli mulle tähtis.
Autor, K.L.
Alkeemik
2012-12-28 20:05:41
Palju õnne pisipõnnile ja tema emale. Ja tänan,et jagate omi mõtteid ka teistele. Need on kõik väga vahvad ja omamoodi õpetlikud. Loodan,et ei lõpeta ka siis,kui ka need 365 täis saavad.
Kõik kommentaarid