40-tunnine töönädal ja kadunud vaba aeg

Kristjan Port kirjutab sellest, kuidas me saime viiepäevase töönädala tänu tööstusvisionääri soovile teha kaks päeva nädalast vabaks, et töölised saaksid oma palga poodides kauba vastu vahetada ja seda kaupa ka tarbida.
Kommentaare: 2
Kas Sinul on vaba aega? Või ainult töötad ja tarbid?

Nüüd, kui aasta saab otsa ja ühtlasi paistab, et otsa saab ka viimanegi vaba aeg, märkasin peakirja, mis lubas vastata küsimusele, kust pärineb kaheksa tunnine tööpäev ja neljakümne tunnine töönädal.

Kooli ajal tundus taoline koormus liig paljuna, nüüd paistab sama pigem igatsusena. Kunagi töötasid töölised 10 kuni 16 tundi päevas ja nüüd paistab see aeg tagasi tulevat. Toona oli tegemist tööstusrevolutsiooni varasemate aastatega, kui põhiline osa töötajatest tulid kogu päeva täitva tööga põllumajandusest. See oli aeg, kui uusi masinaid imetleti ja kardeti, mistõttu tähelepanu jaguski rohkem neile kui inimestele.

Ja siis tuli autotööstur Henry Ford, kes standardiseeris töövõtted, seadis auto koostetööd kõik ühele konveierilindile ning sätestas 1. mail 1926 esimese USA ettevõttena tööpäeva kestvuseks 8 tundi. Veelgi rohkem jahmatas ta ülejäänud tööstussektorit lubadusega maksta ühe tunni eest 5 dollarit, mida oli varasemaga võrreldes üle kahe korra rohkem. Kõige tipuks määras vabrikant, et tööd tehakse viiel päeval nädalas.

Poeg ja firma president Edsel Ford kuulutas, et "iga täismees vajab rohkem kui ühe päeva täielikuks puhkuseks ning rekreatsiooniks," täpsustades kompanii Ford visiooni sõnadega heast elust "mis sisaldab rohkem aega koos perega".

Siin võiks ridade vahelt märgata ettevõtja soovi hoolitseda tööjõu kapitali taastumise pärast, mis loomulikult mõjub lõppkokkuvõttes hästi raamatupidamisaruande kõige alumisele, so. kasumireale.

Pragmaatilisem isa Henry Ford õigustas neid samme esmapilgul sama nurga alt. Ta märkis, et "on aeg loobuda arusaamast nagu oleks töölise vaba aeg kas raisatud võimalus, või klassiprivileeg". Kuid ühel vabamal hetkel avas ta oma kaardid intervjuus kohalikule ajakirjale. Küsitluses märkis autotööstur, et "vaba aeg on kasvava jaekaubandusturu asendamatu osa, kuna töötavad inimesed vajavad piisavalt vaba aega leidmaks tarbekaupadele piisavalt kasutusvõimalusi, seal hulgas ka autodele".

Seega on vastus küsimusele viiepäevasest töönädalast seotud tööstusvisionääri sooviga teha kaks päeva nädalast vabaks, et töölised saaksid oma palga poodides kauba vastu vahetada ja seda kaupa ka tarbida. Ehk viiepäevane töönädal tänu ostlemisele. Mis maandaks käesoleva kommentaari peaaegu ideaalselt jõuluostuhulluse lennujaamas.

Kui vaid ei oleks olemas teistsugust ajalugu ja selle kirjeldust, mille järgi nõudis 40 tunnise töönädala kokkulepe aastaid kestnud ohvriterikast võitlust. Õigemini revolutsioone ja streike, nende mahasurumisi ja ülestõuse Prantsusmaal, Suurbritannias ja loomulikult Venemaal, lisaks lugematutele veristele konfliktidele mujal maailmas, kolooniatest emamaadeni.

Vaba nädalalõpu ja reguleeritud tööaja eest toimunud võitluse käigus valati verd, loodi seaduseid ning asutati ametiühinguid, mis on tänaseni ühed olulisemad töö tegemise kokkulepete eest läbirääkijad. Just nemad peavad 1. maid pühaks, õigemini töölispühaks. See ei ole Henry Fordi päev.

Aga miks on vaja sellele kõigele keset aasta pimedaimat, paljudele töisemat ja teistele sama paljudele stressirohkeimat perioodi tähelepanu pöörata? Noh, tegemist on tähelepanu pööramisega vabale ajale. Sellele, mida lihtsalt ei ole. Kui me kõik koos vaatame, järsku paistab kadunu kuidagi suurema ja tõelisemana.

Ja see protsess on seotud Henry Fordiga, kuna umbes sealt alates oleme püüdnud masinatega töö efektiivsust suurendada, arvates ekslikult, et nii saame aega juurde. Paradoksaalselt on rohkem aega aga neil, kes ei kasuta masinaid. Ülejäänutele võimaldavad kaasaegsed seadmed igal pool ja pidevalt tööd teha. Ilma vaba ajata. Ja kui sa sellele kohe mõtlema ei hakka, möödub sinu aastavahetus samuti töiselt.

Autor: Kristjan Port

Kuula Raadio 2 tehnoloogiakommentaare Portaal SIIT

Lisa kommentaar

Kommentaarid

Alkeemik
2014-01-19 22:50:58
Tagurpidi Ants
Ajalugu kordub. Juba aastaid olen ma pidanud võitlust lühema töönädala eest. Aga paraku on minu vastasteks seekord mitte pahad kapitalistid vaid kolleegid ja kaastöölised. Kõik nad nõuavad pidevalt aina pikemaid tööpäevi ja vähem vabu päevi. Kõik taavad kangesti tööga rikkaks saada. Vaat kuhu tarbimisühiskond on meid välja kandnud.
Alkeemik
2014-01-04 23:18:23
Fordi Henry sobis hästi Kolmanda Riigi poliitikaga,oli ju nimelt selles riigis tööliste elukvaliteet kõrge.Aaduga sarnased mõtted.Tublid mehed mõlemad.
Kõik kommentaarid