Aeg hüvasti jätta

Allikas: http://vikerkaarelood.kengo.ee
Sinu elu ja enesetunnet häirivatele teguritele tuleb reageerida. Loobumine on üks olulisemaid võtmeid tõeliste võitude juurde. Loobumine näitab usaldust elu vastu. Sa loobud siiralt uskudes, et elu pakub sulle peagi midagi muud, paremat, vastu.
Kommentaare: 2
Loobumine on üks olulisemaid võtmeid tõeliste võitude juurde.

Vahel tuleb meil lähedastele hüvasti öelda veel nende eluajal. Põhjuseid võib olla mitmeid, kuid ma kahtlen sügavalt, et see saaks iial kerge olla. Hoopis vastupidi – see teeb haiget, see tekitab süümepiinu. Küllap me kõik oleme omal nahal tundnud tõetera, mis peitub ütlemises "Sitt küll, aga ikkagi oma". Aga, kas me ikka soovime seda "oma sitta soojendada", südamepõhjas lootes, et sellest kaunis lill tärkab?

Loobumine on üks olulisemaid võtmeid tõeliste võitude juurde. Loobumine näitab usaldust elu vastu. Sa loobud siiralt uskudes, et elu pakub sulle peagi midagi muud, paremat, vastu. Sa tõukad sinu hinge ruineeriva inimese endast eemale, siiralt uskudes, et sa oled paremat väärt. See on iseennast austav tegutsemine. See ei ole isekus, kurjus või ükskõiksus.

On aeg usaldada! On aeg lõpetada oma tunnete allasurumine. Üks minu õppejõude ütles kunagi tabavalt, et šokk on normaalne reaktsioon ebanormaalsele olukorrale. Sama kehtib minu arvates ka kõikvõimaliku füüsilise ja vaimse vägivalla kohta. Jääda "normaalseks" ebanormaalses olukorras, ei ole eluterve. Minna kaasa "kõik on ju tegelikult hästi" mänguga, ei ole eluterve. See tekitab paradoksaalse olukorra, kus süütunnet hakkavad tundma kõik teised peale vägivallatseja, olgu selleks vaikne alkohoolik või laamendav pereisa. Tema juhib mängu! Tema otsustab, mida teised tunnevad. Kuidas käituvad. Ja kogu pere kõnnibki kikivarvul ja hiilib mööda seinaääri, kartes, et nende süül võib vägivallatseja "aktiveeruda". See ei ole normaalne reaktsioon ebanormaalsele olukorrale.

Sinu elu ja enesetunnet häirivatele teguritele tuleb reageerida! Reageerida jõuliselt, otsekoheselt ja siiralt! Mida tooremalt, ilma töötlemata, sa oma tundeid ja arvamust avaldada, seda parem. Loomulikult ei soovita ma kedagi füüsiliselt rünnata, aga raskes "šokiseisundis" võib seegi olla normaalne reaktsioon. Kui vägivallatseja tajub, et sa teda ei karda, lükkab see võimuvahekorrad õigeks. Sa ei ole enam ohver.

Loomulikult ei tähenda see seda, et sa peaksid nüüd ise vägivallatsejaks muutuma. Pigem tähendab ohvrirollist väljumine, et sul on jälle valikuvõimalusi. Sa ei pea enam seinumööda hiilima, hoolikalt sõnu valima, pidevalt hirmu ja häbi tundma. Nüüd suudad sa näha uusi võimalusi. Üheks neist on vägivallatseja oma elust välja heita. Sageli on lihtsaimaks võimaluseks ise lahkuda. Kaitsta iseennast ja anda vägivallatsejale selge sõnum – sellisena sa teda oma ellu ei soovi!

Kas sa oled valmis seadma iseennast esikohale? Kas sa oled valmis olema enda vastu aus ja ka oma negatiivseid tundeid väljendama? Ma kardan, et selleks ei saa iial valmis olla – seda tuleb lihtsalt teha. Unusta sobiva hetke otsimine ja kasuta hetki, mille elu sulle kätte mängib. Kui tavaliselt ei soovitata emotsioonide ael tegutseda, siis pidevate suhteprobleemide korral julgen ma küll soovitada – tegutse just siis, kui sa oled kõige rohkem häiritud ja enesest väljas! Lase see kõik välja inimese suunas, kes on selle valu sinus esilekutsunud. Nendes emotsioonides on jõud ja ausus, mida sul järgmisel hetkel enam ei ole. Kasuta võimalust! See on sinu enda vägi! Kasuta seda! Kaitse kordki ennast, mitte teisi!

Kuid ainult tunnete-rahe vallandamine olukorda ei muuda. Tunnete väljendamisega peavad kaasnema ka selged ja üheselt mõistetavad otsused ja neile järgnevad teod. Lahkuminek elukaaslasest, hüvastijätt alkohoolikust sõbraga, kõigi sidemete katkestamine vägivallatsejast isaga. Sellised sammud nõuavad teatavat julmust. See on jõud, millega ema kaitseb oma last, hea ülemus oma alluvaid, meistrimees oma tööriistu. See julmus on tõe teenistuses.

Seda on raske öelda, aga uppuja päästmine on tõepoolest uppuja enese asi. Kuni uppuja siiralt ja kogu kõrist appi ei hüüa, vaid halastamatult kõiki teisi enesega kaasa kisub, on ainsaks võimaluseks lasta tal uppuda, kuni ta viimaks vee alla vajub, või – abi otsida otsustab. Juhul, kui sa ei ole just professionaalne vetelpäästja, ei ole sina õige inimene appi tormama. Selleks on olemas psühholoogid, psühhiaatrid, terapeudid, nõustajad ja arstid. On aeg loobuda arusaamast, et "iseloomu vead" on koduste vahenditega parandatavad. Vaimsed "haigused" on kordi keerukamad ja raskemini ravitavad kui kasvajad või kopsupõletik.

Allikas: http://vikerkaarelood.kengo.ee

Lisa kommentaar

Kommentaarid

Alkeemik
2013-03-01 12:41:35
Alkeemik
2013-01-12 20:10:46
Kõik kommentaarid