Anita Moorjani "Minu imelise tervenemise lugu" II osa

8. peatükk

MIDAGI LÕPUTUT JA LÕPPKOKKUVÕTTES IMEPÄRAST

Ma küll üritan oma surmalähedast kogemust siin jagada, kuid tegelikult pole sõnu, mis võiksid ligilähedaseltki kirjeldada selle kogemuse sügavust ja neid teadmisi, mis minusse voogasid. Seega on kõige parem kirjelduses kasutada metafooride ja analoogiate abi. Loodetavasti suudavad need mingilgi moel edasi anda kasvõi osakese sellest, mida üritan jutustada.

Kujutage endale ette suurt pimedat laohoonet. Te elate seal ja teie käsutuses on ainult üks taskulamp. Seda, mille kohta te selles hiiglaslikus ruumis midagi teate, olete näinud vaid selle ühe taskulambi kiire valguses. Kui soovite midagi leida, siis võib juhtuda, et leiate selle, või ka mitte, kuid see ei tähenda, et seda asja ei oleks olemas. See on seal olemas, lihtsalt teie taskulambi valgusvihk ei ole sellele langenud. Isegi kui valgusvihk oleks sellest asjast üle libisenud, ei pruukinud te asjast õiget pilti saada. Teil võib olla selle asja kohta üsna selge ettekujutus, kuid sageli jäätegi vaid ette kujutama. Te näete ainult seda, mille peal valgusvihk peatub, ja tunnete ära asja, mille kohta te juba midagi teate.

Selline on maine elu. Me oleme teadlikud vaid sellest, millele meie viis meelt igal antud ajahetkel keskenduvad, ja me tunneme ära selle, mis on juba tuttav.

Järgmiseks kujutage ette, et ühel päeval lülitab keegi tuled põlema. Esimest korda on laohoone täis heledat valgust, helisid ja värve ning see kõik on hoopis midagi muud, kui te endale varem ette oskasite kujutada. Tuled vilguvad, säravad ja helendavad. Te näete punase, kollase, sinise ja rohelise välgatusi. Näete värve, mida te ei tunne, sest pole neid varem näinud. Lattu voogab igast ilmakaarest muusika, mis täidab kogu hoone imepäraste, kaleidoskoopiliste meloodiatega, mida te kunagi varem pole kuulnud.

Neoonsildid pulseerivad ja tantsisklevad vikerkaarevärvides – sidrunkollane, kirsi- ja kinaverpunane, viinamarja- ja levendlililla, kuld. Elektroonilised mänguasjad liiguvad mööda rööpaid üles-alla, riiulitel on kirjeldamatutes värvides karbid, pakendid, paberid, pliiatsid, pintslid, tindid, toidupakendid, mitmevärviliste kompvekkide pakid, pudelid kihisevate karastusjookidega, kõikvõimalikku sorti šokolaadid, šampanja ja veinid igast maailma nurgast. Äkitselt plahvatab ilutulestik, mis saadab taeva poole sädelevaid lillekesi, tulejugasid, vihisevaid rakette ja valgusanimatsioone.

Teid ümbritsev avarus, mitmekesisus, sügavus ja ulatus võtab teid peaaegu hingetuks. Ruumi lõppu pole võimalik näha ja mõistate, et te ei suudagi hoomata kõike, mis meeli ja emotsioone oma külluslikkusega püüab ahvatleda. Kuid te tajute kindlalt, et olete millegi väga elava, lõputu ja lõppkokkuvõttes imepärase osa; et kuulute silmapiiri taha ja olete kuuldekaugusest kaugemale ulatuva suurema pildi osa.

Te saate aru, et see, mida pidasite tegelikkuseks, on vaid kübeke teid ümbritsevast imelisest avarusest. Te näete, kuidas kõik erinevad osised on omavahel seotud, kuidas nad üksteisesse suhestuvad, kuidas kõik oma kohale sobib. Märkate, kui palju on laohoones igasuguseid asju, mida te pole varem näinud. Te ei osanud varem undki näha sellisest ilust, värvisärast, helidest ja tekstuuridest – aga seal need on, kõige teile senituntu kõrval. Needki asjad, millest te varem teadsite, on täiesti uues kontekstis, nii et ka need näivad täiesti uute ja kummaliselt ülireaalsetena.
Isegi kui tuled uuesti kustutatakse, ei saa miski võtta teilt teadmist kogetud selguse, imelisuse ja ilu või muinasjutulise elu kohta. Miski ei saa teie mälust kustutada teadmist selle kohta, mida laohoones leidub. Te teate nüüd paremini, mida seal on, kuidas selle juurde pääseda, mis on võimalik – kõike seda poleks te taskulambi valgusvihus teada saanud. Teile jääb aukartus kõige nende pimestavalt ergaste hetkede vältel kogetu vastu. Elu on saanud teistsuguse mõtte ja teie uued kogemused lähtuvad sellest tekkinud teadlikkusest.

IMESTASIN TEISPOOLSUSES selle äsjaleitud mõist­mise üle ning nautisin ja uurisin seda kõikehõlmavat teadlikkust. Uurimise käigus hakkasin aru saama, et mul on vaja teha valik.

Jõudsin punkti, kus tundsin taas väga tugevalt oma isa rahustavat kohalolekut, nagu oleks ta mind kallistanud.
Isa, mul on tunne, nagu oleksin jõudnud koju! Mul on nii hea meel siin olla. Elu on nii valus! ütlesin talle.

Aga sa oled ju alati kodus, kullake, tähendas isa. Sa oled alati kodus olnud ja oled seda ka edaspidi. Ma tahan, et sa seda meeles peaksid.

Kuigi ma ei olnud isaga alati lähedane olnud, tundsin nüüd temast kiirguvat imelist, tingimusteta armastust. Oma maise elu ajal olin olnud sageli tema peale pahane, sest ta püüdis vormida mind India kultuurinormidele vastavaks, näiteks et abielluksin noorelt, ja kuna ma talle tihti ei kuuletunud, siis tekitas isa minus tunde, nagu oleksin mingi hälvik. Kuid nüüd, selles teises ilmas, jõudis minuni teadmine, et ilma füüsiliste piiranguteta või usust tingitud nõudmiste ja ootusteta tundis isa minu vastu vaid puhast armastust.

Kultuuriline surve, mida ta oli avaldanud mulle oma eluajal, oli nüüd ära langenud, sest see surve oli vaid maise elu osa. Ükski nõudmine ei omanud pärast surma enam tähtsust; usulised ja kultuurilised väärtused ei kandunud edasi surmajärgsesse ellu. Alles jäi ainult meievaheline side ja tingimusteta armastus, mida teineteise suhtes tundsime. Nii et esimest korda tundsin end isa juuresolekul tõesti õnnistatuna ja kaitstuna. See oli suurepärane tunne, nagu oleksin lõpuks jõudnud koju!

Meie suhtlus ei olnud sõnaline, vaid segu vastastikusest mõistmisest. Lisaks sellele, et mõistsin isa, tundus, nagu oleksin saanud temaks. Tajusin, et ta oli kõik aastad pärast oma surma meie perega olnud. Ta oli olnud ema kõrval, teda toetanud ja kaitsnud; ning ta oli olnud koos minuga nii pulmade kui haiguse ajal.

Sain aru, et isa essents suhtles minuga otse: Kullake, ma tahan, et sa teaksid – sul ei ole veel aeg koju tulla. Aga see on ikkagi sinu valik, kas tuled koos minuga või lähed tagasi oma kehasse.

Aga mu keha on vähist nii haige, kurnatud ja laastatud! tulvas läbi minu esimene mõte. Miks ma peaksin oma kehasse tagasi minema? See keha on valmistanud ainult kannatusi – mitte ainult mulle, vaid ka emale ja Dannyle! Ma ei näe mingit põhjust tagasi minna.

Polegi vist vaja märkida, et tingimusteta armastuse seisund, milles viibisin, oli nii õnnis, et ma ei võinud mõeldagi tagasipöördumise peale. Soovisin jääda sinna, kus olin. Igavesti.

Järgnenud sündmusi on äärmiselt raske kirjeldada. Esiteks tundus, et iga asi, millele tähelepanu suunasin, ilmus mu ette. Teiseks näis aeg täiesti ebaoluline. Aeg ei olnud tegur, millega tuleks arvestada, nagu polekski aega üldse eksisteerinud.

Enne sellesse punkti jõudmist olid arstid teinud mu elundite talituse kohta analüüse ja tulemused olid juba kirja pandud. Kuid selles ilmas, kus mina olin, näis, nagu sõltuksid analüüside tulemused ja arstide märkmed otsusest, mille pidin langetama – kas elada või jätkata teed surma poole. Kui valin surma, siis näitaksid analüüside tulemused elundite talituse lakkamist. Kui otsustan tulla tagasi füüsilisse ellu, siis näitaksid tulemused, et mu organid hakkavad taas funktsioneerima.

Sel hetkel otsustasin, et ma ei taha tagasi minna. Seejärel teadvustus mulle, kuidas mu füüsiline keha suri ja ma nägin, et arstid selgitasid mu pereliikmetele, et surma põhjuseks on elundite talituse lakkamine.

Samal ajal suhtles minuga isa: Kullake, see on nüüd kõige kaugem punkt, kuhu saad tulla. Kui sa siit edasi tuled, siis ei ole sul enam tagasiteed.

Tajusin enda ees piiri, kuigi see eraldusjoon ei olnud füüsiline. See oli pigem justkui nähtamatu künnis, mida tähistasid erinevad energiatasemed. Teadsin, et kui ületan selle künnise, siis ei saa ma enam tagasi pöörduda. Kõik sidemed füüsilise maailmaga saaksid läbi lõigatud; mu perekonnale teatatakse, et minu surm saabus elundite talituse lakkamise tagajärjel ja selle põhjuseks oli lümfoomi lõppstaadium.

Tingimusteta armastus ja heakskiit olid uskumatud ja ma soovisin astuda üle künnise, et seda igavesti kogeda. Tundus, nagu oleksin mähkunud üleni ühtsusesse, iga elusolendi puhtasse olemusse, ilma ühegi valu, vaeva, draama ja egota.

Pöörasin teadvuse oma murest murtud perekonna poole ja nägin, kuidas nad mu surmale reageerisid. Danny surus nägu mu elutu rinna vastu ja hoidis mu lõtva kätt. Tema keha värises ja rappus lohutamatutes nuuksetes. Ema kummardus minu kohale, näost valge ja keeldus uskumast tõde. Ning mu vend Anoop saabus ja sai oma vapustuseks teada, et ta ei olnud õigeks ajaks jõudnud.

Enne sukeldumist sellesse, mis toimus minu füüsilise olemasolu ja minu perekonna ümber, tundsin siiski, kuidas mind tõmmatakse emotsioonidest eemale. Taas ümbritses mind rahustav tunne, et minu ees rullub lahti üks suurem lugu. Teadsin, et isegi kui otsustan tagasi mitte minna, on elu suurel kombeläänil ikka kõik nii nagu peab.

SEL HETKEL, MIL OTSUSTASIN minna edasi surma poole, teadvustus mulle uus tõetasand.

Avastasin, et kuna olin saanud aru oma tõelisest olemusest ja mõistnud enese võrratust, siis kui otsustan tagasi minna, paraneb mu keha kiiresti – mitte kuude ja nädalatega, vaid päevadega! Teadsin, et kui otsustan oma kehasse naasta, siis ei suuda arstid leida enam jälgegi vähist.

Kuidas on see võimalik? Selline ilmutus hämmastas mind ja ma soovisin teada, kuidas.

Just siis sain aru, et minu keha on mu sisemise seisundi peegel. Kui mu sisemine mina tunneb oma suurust ja sidet kõiksusega, siis peegeldab keha seda peagi ja paraneb kiiresti.

Tajusin ka seda, et lisaks valikule on veel midagi... Näib, nagu oleks mul täita mingit laadi ülesanne. Aga mis see on? Mida ma pean tegema, et seda leida?

Adusin, et ma ei pea seda ülesannet otsima hakkama – see avaneb mu ees ise. See oli seotud paljude – tuhandete, või ka kümnete tuhandete – inimeste aitamisega, võib-olla neile sõnumi edastamisega. Kuid mul ei ole vaja midagi jahtida ega vaeva näha, et välja mõelda, kuidas seda teha. Pidin lihtsalt laskma asjadel minu ees lahti rulluda.

Sellisesse seisundisse jõudmiseks oli vaja vaid üht – olla mina ise! Sain aru, et kõik aastad tuleb mul olla vaid mina ise, ilma hukkamõistuta või tundeta, et mul on midagi viga. Samal ajal mõistsin, et meie olemuse tuum koosneb puhtast armastusest. Me oleme puhas armastus – igaüks meist. Kuidas saakski see teisiti olla, kui me tuleme Tervikust ja pöördume sinna tagasi? Teadsin, et selle mõistmine võtab meilt igaveseks hirmu olla need, kes me tegelikult oleme. Seega – olla armastus tähendab sama, mis olla tõeliselt sina ise!

See minu elu suurim ilmutus oli nagu välgunool. Sain aru, et kui olen armastus, siis piisabki vaid sellest, et olla tõeline mina, ning ma tervendaksin nii ennast kui teisi. Ma ei olnud sellest kunagi varem aru saanud, ometi näis see nii ilmne. Kui me oleme kõik Üks, kõik ühe Terviku ehk tingimusteta armastuse tahud, siis oleme me muidugi ka armastus! Teadsin, et see ongi ainuke tegelik eesmärk elus: olla mina ise, elada oma tõe järgi ja olla armastus.
Justkui mu arusaama kinnituseks tajusin, kuidas minuga suhtlesid isa ja Soni: Nüüd kui tead tõde selle kohta, kes sa tegelikult oled, mine tagasi ja ela oma elu ilma hirmuta!

Katkend pärineb Anita Moorjani raamatust "Minu imelise tervenemise lugu".

Loe ka esimest katkendit: http://alkeemia.ee/artiklid/Anita-Moorjani-Minu-imelise-tervenemise-lugu/

Vaata ka Anita Moorjani kodulehte: www.anitamoorjani.com