Anita Moorjani "Minu imelise tervenemise lugu"

Sissejuhatus

Jutustan oma loo eelkõige selleks, et teised ei peaks üle elama seda, mida mina üle elasin.

Mul pole kombeks inimesi avalikult õpetada ega öelda, kuidas nad oma elu peaksid elama; samuti ei meeldi mulle nõu anda, isegi kui minult seda küsitakse, mida keegi peaks muutma. Mulle meeldib olla juhatuseks oma eeskujuga ja luua inimeste jaoks turvaline keskkond, kus nad saavad ühenduse oma enda tõega.

Olen sellest kõigest mõelnud tihti pärast sündmusi, mis leidsid aset 2006. aasta kevadel, mil elasin läbi surmalähedase kogemuse (near-death experience, NDE) ja tervenesin mind neli aastat vaevanud vähist.

Surmalähedase kogemuse ajal sain näha ja tajuda oma tulevase elu teatud aspekte ning mõistsin, et üks põhjus, miks valisin tulla tagasi maisesse ellu, oli puudutada oma kogemuse ja sõnumiga teisi inimesi.

Selles seisundis teadsin mingil kummalisel viisil, et mulle oli ette nähtud innustada tuhandeid, võib-olla kümneid tuhandeid inimesi. Siiski polnud selge, kuidas pidin seda tegema – ma lihtsalt teadsin kuidagi, et aitan tulevikus paljusid. Teadsin kindlalt, et aitamiseks ei olnud mul vaja mitte midagi teha; pidin lihtsalt elu nautima ja lubama endal olla millegi suurema toimumise vahendaja.

Vahendajana olengi oma kogemustest rääkinud ja kirjutanud, vastanud meditsiini- ja teadusvaldkonna alastele küsimustikele, samuti inimestele, kes on otsinud seletusi maailma olemusele ja oma kogemustele. Nii võttis ka see raamat oma kuju. Selgitan hea meelega, mida olen vähi ja surmalähedase kogemuse tõttu õppinud. Mulle meeldib jagada neid kogemusi ja neist võrsunud arusaamu elust, eriti kui tunnen, et kellelgi on sellest abi.

Minu lugu algab esimeses peatükis sellega, kuidas kasvasin keset multikultuursust, mis kätkes erinevaid ja sageli vastuolulisi uskumusi. Selgitan, kuidas kõik see mind kujundas ja pani aluse hirmudele, mis lõpuks andsid endast märku haigusena. Võtan teid kaasa rännakule läbi lapsepõlve täiskasvanuikka, kuni vanglani, milleks oli vähk.

Teine peatükk keskendub surmalähedasele kogemusele – mida ma üle elasin ja sel hetkel mõistsin – ja sellele, mis juhtus hiljem. Tervenemine vähist ja siin ilmas oma uue koha leidmine on olnud üllatav, väljakutset pakkuv ja rõõmustav teekond!

Kolmandas peatükis kirjeldan, mida ma tervenemise all silmas pean, kuidas näen praegust maailma ja mõtisklen, kuidas saaksime elada oma tõeliste minade peegeldusena, nii et pääseks särama meie võrratus. Peatüki lõpus on küsimuste ja vastuste osa, mis koosneb kõige levinumatest ja kõige enam väljakutset pakkuvatest muredest, mida olen kuulnud.

Enne kui hakkan jagama teiega oma õppetunde, tahan teha selgeks, et ma ei väida, nagu teaksin mingeid universaalseid või teaduslikke tõdesid või oleksin kellegi guru. Samuti ei ürita ma panna alust järjekordsele usuliikumisele või uskumuste süsteemile. Minu ainus eesmärk on aidata, mitte veenda.

Soovin eriti rõhutada, et tervenemiseks ei ole vaja läbi elada surmalähedast kogemust! Kavatsen jutustada teile kõigist neist emotsionaalsetest ja füsioloogilistest teguritest, mis minu meelest aitasid kaasa vähi tekkele, ja loodan, et nende tegurite esiletoomine aitab teil vähki haigestumise riski vähendada või heal juhul isegi välistada. Samas kui teil või kellelgi teie tuttaval on vähk või mõni muu ränk haigus, siis teadke, et tervenemiseks on mitmeid teid. Mina soovitan vaid, et teeksite seda, mida õigeks peate; seda, mis on kooskõlas just nimelt teiega.

Kui otsite astmeliselt kulgevat juhist või järgimiseks mõeldud tõekspidamiste komplekti, siis olen ma teie jaoks vale inimene, sest ma ei usu, et oleks võimalik luua ühtegi "kõigile sobiva suurusega" dogmat. See vaid piiraks teie tõelist mina. Isegi kui ma räägin enda armastamisest, siis ei ole mul plaanis tõmmata tähelepanu endale, vaid teile, et tunneksite enda sees samasugust tunnet.

Oma kogemusi ja arusaamu jagades on mul ainult üks eesmärk: süüdata teie sees teie võrratuse säde. Soovin väga äratada teis uinunud guru, kes juhatab teid leidma oma kohta universumi keskmes.

Loodan, et leiate rõõmu igas elurännaku päevas ja hakkate elu armastama nii, nagu mina seda neil päevil teen!

7. peatükk

MAAILM JÄÄB MAHA

Kui mind suure kiiruga haiglasse toimetati, siis muutus maailm mu ümber ebareaalseks, unenäo sarnaseks, ja ma tundsin, kuidas libisen üha kaugemale teadvusetusse. Haiglasse jõudes olin koomas ja arstid ei olnud mu väljavaateid hinnates lootusrikkad – õigem oleks öelda, et olid lootusetud.

See polnud sama koht, kus olin kogu haiguse vältel protseduuridel käinud. Olin aastaid käinud väiksemat kliinikut meenutavas asutuses, mitte suures kombinaat-haiglas. Väiksem koht oli olnud sobiv seniseks raviks, kuid ebapiisav erakorralisteks meditsiinilisteks olukordadeks. Minu enda valik oli olnud käia väikses kliinikus, sest see ei olnud nii heidutav, ning ma vihkasin kogu hingest haiglaid. Haiglad tekitasid minus hirmu, kuna olin neis kaotanud kaks inimest. Mu parim sõbranna ja Danny õemees olid surnud suurtes onkoloogiahaiglates.

Aga kui Danny helistas kliinikusse tol hommikul, mil olin koomasse langenud, käskis minu raviarst pöörduda Hongkongi suurimasse ja parima tehnikaga haiglasse, kus ta organiseeris mind vastu võtma spetsialistide meeskonna. Niisiis, selles konkreetses kohas olin esimest korda ja selle konkreetse meeskonna käe all samuti.    
Niipea kui onkoloog mind nägi, ilmus ta näole vapustus.

"Teie naise süda võib ju veel lüüa," ütles arst Dannyle, "kuid tegelikult ei ole ta enam siin. Tema päästmiseks on liiga hilja."

Kellest see arst räägib? imestasin. Ma pole kunagi varem end nii hästi tundnud! Ja miks on Danny ja ema nii murelikud ja hirmul? Ema, palun ära nuta. Mis on juhtunud? Kas sa nutad minu pärast? Ära nuta! Minuga on kõik korras – ausalt, kallis ema! Arvasin, et räägin neid sõnu, kuid häält ei tulnud välja. Mul polnud häält.

Tahtsin ema kallistada, teda lohutada ja öelda, et minuga on kõik korras; ning ma ei suutnud mõista, miks ma seda teha ei saa. Miks mu füüsiline keha minuga koostööd ei teinud? Miks ma seal lihtsalt lõdvana lebasin, kui oleksin rohkem kui midagi muud soovinud oma armsaid, meest ja ema kallistada, neid rahustada, et mul on hea olla ja mul pole enam valusid?

Olukord oli nii tõsine, et arst kutsus viivitamatult kohale kogenuma onkoloogi, kes tema öeldut kinnitaks. Selles surma­eelses seisundis olin absoluutselt teadlik sellest, mis minu ümber toimus. Normaalses seisundis polnud ma nii teravat teadvust kunagi kogenud. Ma ei kasutanud oma viit bioloogilist meelt, ometi ahmisin endasse kõike, rohkem kui oleks olnud võimalik füüsiliste aistingute abil. Minus oleks ärganud justkui uus, täiesti teistsugune, absoluutselt erinevat tüüpi taju; ja mitte ainult taju, näis, et see hõlmab kõike toimuvat, nagu oleksin aeglaselt kõigesse lahustunud.

Kogenum onkoloog andis personalile käsu toimetada mind kohe radioloogia osakonda, et teha mu kehast tomograafia. Panin tähele, et mu pea toetus padjale täpselt nii nagu kõik vii­mased päevad. See johtus sellest, et, nagu ma juba kirjeldasin, täitusid mu kopsud selili olles vedelikuga ja ma oleksin võinud läm­buda.

Olin endiselt ühendatud kaasaskantava hapnikuballooniga. Kui jõudsime radioloogiasse, võeti mul eest hapnikumask ja mind tõsteti tomograafia (MRT) aparaati. Paari sekundi pärast hakkasin lämbuma, köhima ja läkastama.

"Palun ärge võtke hapnikumaski ära – ta ei tohi pikali olla! Palun, ta lämbub! Ta ei saa hingata! Ta sureb, kui te seda teete!" kuulsin, kuidas Danny personalile hõikas.

"Meil on väga vaja seda teha," selgitas üks radioloogidest. "Palun ärge muretsege. Me oleme nii õrnad kui võimalik. Ta saab poole minuti kaupa maskita olla."

Nii tõmbaski radioloog mind iga 30–40 sekundi järel aparaadist välja, et hapnikumask mulle ette panna. Seejärel võeti see jälle ära ja lükati mind tagasi aparaati. Selle tulemusel kulus tomograafiale palju aega. Kui sellega oli ühel pool, toimetati mind intensiivravi osakonda.

Personal tegi kõik, mis nende võimuses, sest Danny nõudis neilt, et nad minu osas alla ei annaks. Minutid tiksusid, lamasin intensiivravi osakonnas ning personal askeldas minu ümber nõelte ja voolikutega, samas kui mu perekond seda kõike abitult jälgis.

Ümber minu voodi oli tõmmatud paks kardin, mis eraldas mind teistest patsientidest. Danny ja ema jäid kardinast moodustunud kuubikust väljapoole.

Märkasin, et meditsiiniõed askeldasid ikka veel. Nad valmistusid ühendama mu peaaegu elutut keha haigla hapnikuballooniga ja teiste masinatega, et manustada mulle veenisiseselt vedelikke ja glükoosi, kuna olin rängas alatoitumuses.

Voodi kohal oli monitor, mille külge ühendati minu küljes olevad juhtmed ja voolikud, et jälgida mu vererõhku ja südamelöökide sagedust. Ninast viidi otse makku sond, millega oli võimalik mind toita, ja respiraatori abil pumbati mulle nina kaudu hapnikku. Meditsiiniõdedel oli raske sondi sisse viia, nii et nad pritsisid mu kurku midagi, mis lihaseid tuimestas. Seejärel liikus sond juba libedamalt.

Sain aru, kui keegi mind vaatama tuli. Teadsin, kes nad on ja mida nad teevad. Kuigi füüsiliselt olid mu silmad kinni, olin kogu aeg ilmselt täiesti teadlik igast pisiasjast, mis minu ümber toimus. Mu taju oli terav ja veelgi intensiivsem sellest, kui oleksin olnud ärkvel ja saanud kasutada kõiki oma füüsilisi aistinguid. Tundus, nagu oleksin teadnud ja mõistnud kõike – mitte ainult seda, mis minu ümber toimus, vaid ka seda, mida keegi tundis, justkui oleksin suutnud igat inimest läbi näha. Suutsin tajuda nende hirmu, lootusetust ja alistumist minu olukorrale.

Danny ja ema näivad nii kurvad ja hirmul. Soovin, et nad teaksid – mul pole enam valusid. Soovin, et saaksin seda neile öelda. Ema, palun ära nuta! Minuga on kõik korras! Olen siin. Olen sinuga!

Tajusin täie selgusega, mis minu ümber toimus. Kuigi kõik näis juhtuvat samaaegselt, muutus iga asi, millele keskendusin, ühe hetkega selgeks.

"Ma ei leia ta veene üles!" kuulsin üht meditsiiniõde palavikuliselt valvearstile hüüdvat. Selles hääles oli hirm. "Veenid on nii kokku kuivanud. Oi, te vaid vaadake tema jäsemeid! Siin pole liha ollagi. Ta keha pole juba mõnda aega toitaineid kätte saanud." Mäletan selgelt, et see oli mehe hääl – meessoost meditsiiniõde.

Tema hääles on lootusetus, mõtlesin. Ta on valmis alla andma ja ma ei pane seda talle pahaks.

"Kopsus on vedelik. Ta lämbub omaenda sekreeti. Ma pean vedeliku sealt kätte saama, et ta võiks vähemalt veidigi kergemalt hingata." Seda ütles vanem onkoloog. Vaatasin, kuidas nad tegutsesid sihikindlalt mu elutu keha kallal – keha, mis näis liiga väike, et sisaldada kõike, mida sel hetkel enda suhtes tundsin.

Kuigi personal tegutses väga kiiresti ja nende liigutustes oli aimata hädaolukorda, haistsin õhus ka leppimist, nagu oleksid nad jõudnud selgusele selles, et minu käekäiku oli liiga hilja muuta. Olin teravalt teadlik igast pisiasjast, kuid ei suutnud füüsiliselt tunda mitte midagi – väljaarvatud kergendust ja senikogematut vabadust.

Oo, see on imeline! Ma tunnen suurt vabadust ja kergust! Mis toimub? Mul pole iial varem nii hea olnud! Enam pole voolikuid, enam pole ratastooli. Ma suudan vabalt, ilma igasuguse abita ringi liikuda! Ja mul pole enam raske hingata – kui imepärane!

Ma ei tundnud haiglavoodis lebava, näiliselt elutu kehaga mitte mingisugust emotsionaalset sidet. Ma ei tundnud, et see oleksin olnud mina. See keha tundus liiga väike, et mahutada endasse kõike seda, mida parajasti läbi elasin. Tundsin end vabana, vabanenuna ja suurepäraselt.

Kõik valud, vaevad ja kurbus oli kadunud! Mul polnud enam mingit koormat. Ma ei suutnud meenutada, et oleksin kunagi varem midagi sellist tundnud – mitte kunagi.

Viimase nelja aasta jooksul oleksin olnud nagu vang omaenda kehas, mida vähk laastas, kuid nüüd olin lõpuks vabanenud. Maitsesin esimest korda vabadust! Hakkasin tundma kaalutust ning adusin, et võisin minna ükskõik kuhu, ükskõik millal... ja see ei tundunud tavatu, vaid normaalne, nagu oleks just see asjade tajumise õige vorm.

Isegi see ei näinud mulle veider, et kuulsin, mida mu mees ja arst paarkümmend meetrit eemal intensiivravi koridoris omavahel rääkisid.

"Me ei saa teie naise heaks enam mitte midagi teha, härra Moorjani. Tema organid ütlevad juba üles. Kogu tema lümfisüsteem on täis sidrunisuuruseid kasvajaid, koljust alakõhuni. Tema aju, nii nagu kopsudki, on täis vedelikku. Teie naise nahal on haavandid, millest immitseb toksiine. Ta ei pea isegi järgmist ööd vastu," ütles arst Dannyle. Seda arsti polnud ma varem näinud.

Vaatasin, kuidas Danny näole ilmus äng ja tahtsin talle hüüda. Kõik on korras, kallis – minuga on kõik hästi! Palun ära nuta. Ära kuula seda arsti. See pole tõsi! Aga ma ei suutnud. Mitte midagi ei tulnud välja. Ta ei kuulnud mind.

"Ma ei taha teda kaotada. Ma pole selleks veel valmis," ütles Danny.

Kuigi mul polnud mitte mingit sidet oma kehaga, tundsin selle lõdva keha ümber toimuvad draama tõttu tugevat emotsioonidetulva. Kõige rohkem soovisin, et suudaksin vabastada Danny sellest meeleheitest, mida ta minu kaotamise pärast läbi elas.

Kallis, kas sa kuuled mind? Palun kuula! Ma soovin, et sa teaksid – minuga on kõik hästi!

Samal ajal kui tundsin, et mul hakkab ümbritsevaga tekkima emotsionaalne side, kisti mind eemale ning mulle avanes ülevaatlikum, suurem pilt. Tundsin, kuidas emotsionaalne side nõrgeneb ning mulle sai selgeks, et kõik on ideaalses korras ja plaanipärane.

Kui emotsioonid mind ümbritsevast kaugenesid, hakkasin tähele panema, kuidas ma avardusin ja täitsin iga nurgakest, kuni polnud enam eraldatust minu ja kõige muu vahel. Ma hõlmasin kõike ja kõiki – ei, ma sain kõigeks ja kõigiks. Tajusin absoluutse selgusega igat sõna vestluses mu pereliikmete ja arstide vahel, kuigi vesteldi füüsiliselt eemal, väljaspool minu palatit. Nägin hirmunud ilmet oma mehe näol ja kuulsin tema hirmu. Justkui oleksin sel hetkel saanud temaks.

Samal ajal sai mulle ilma igasuguse eelneva teadmiseta selgeks, et minu vend Anoop oli tuhandete miilide kaugusel lennukis ärevalt minu poole teel. Kui olin näinud teda ja tema murelikku ilmet, siis tundsin taas, kuidas mind tõmmati mu füüsilise ümbruse emotsionaalsesse draamasse.

Oi, seal on Anoop! Ta on lennukis. Miks ta on nii ärev? Tundub, et ta on teel Hongkongi mind vaatama!

Mäletan, et tundsin tema kärsitust minu juurde jõuda. Tundsin tema suhtes tugevat tundetulva.

Oh, vaene Anoop. Ta muretseb minu pärast ja tahab jõuda siia enne, kui ma suren. Ära muretse Anoop. Ma olen sinu jaoks olemas. Sa ei pea kiirustama! Mul pole enam valusid, kallis vend!

Tahtsin sirutada käed ja teda kallistada ning rahustada, et mul on hea olla, ning ma ei suutnud mõista, miks ma temani ei ulatu.

Olen siin, vennake!

Mäletan selget teadmist, et ma ei soovi surra enne, kui vend kohale jõuab. Teadsin, mis tunded temas vastasel juhul tekiksid ega soovinud, et ta peaks neid üle elama.

Aga jälle, kui armastus venna vastu hakkas võimust võtma ja mind valdas mure, et ta peab oma kalli noorema õe surmast tingitud valu kannatama, tõmmati mind samaaegselt eemale ja ma tundsin, kuidas hakkan uuesti avarduma ning vabanema igasugustest sidemetest. Taas ümbritses mind rahustav taju ülevaatlikumast pildist, millel on kõik täpselt nii nagu suurem plaan ette näeb.

Mida kaugemale ma avardusin, seda tavapärasem see imeline seisund näis – õigupoolest polnud mul aimugi, et see oleks midagi erilist. Sel hetkel tundus see üdini loomulik. Olin endiselt teadlik kõigist protseduuridest, mida mulle tehti, samas kui ümbritseva maailma jaoks olin ma koomas.

Avardusin jätkuvalt üha kaugemale ja kaugemale, eemale oma füüsilisest ümbrusest. Näis nagu poleks aja ja ruumi piirangud mulle enam kehtinud ja ma levisin üha edasi, et võtta enda alla veelgi avaram teadlikkus. Tundsin sellist vabadust ja vabanemist, nagu ma oma maises elus iial varem polnud kogenud. Oskan seda kirjeldada vaid kui segu pulbitsevast rõõmust ja õnnest. Seda põhjustas vabanemine oma haigest ja surevast kehast. Juubeldav vabanemine kõigist valudest, mida haigus oli mulle tekitanud.

Sukeldusin üha sügavamale teise reaalsusse, avardusin edasi ning sain kõigeks ja kõigiks ning tundsin samal ajal, kuidas emotsionaalne side mulle kallite inimeste ja mind ümbritsevaga hakkab aeglaselt haihtuma. Lasin lahti ja mähkusin üleni millessegi, mida oskan kirjeldada kui ülimat suurepärast tingimusteta armastust. Sõna tingimusteta ei suuda selle tunde tegelikku iseloomu edasi anda, sest seda sõna on liiga palju kasutatud, nii et see on kaotanud osa oma mõjukusest. Füüsiline võitlus, mida olin nii kaua pidanud, lasi mind oma tugevast haardest lahti ning ma kogesin imelist vabadust.

Ma ei tundnud, et oleksin füüsiliselt kuskile mujale läinud – see oli pigem nagu ärkamine. Võib-olla olin lõpuks ärganud halvast unenäost. Mu hing mõistis lõpuks oma võrratust! Ja selle käigus avardusin kaugemale oma keha ja selle füüsilise maailma piiridest. Hing avardus üha kaugemale ja kaugemale, kuni hõlmas mitte ainult seda reaalsust, vaid jõudis veelgi kaugemale, teise ilma, mis oli siinsest aegruumist kaugemal, kuid hõlmas samas ka seda.

Mind täitsid ja minust voolasid läbi armastus, rõõm, ekstaas ja aukartus. Mind mähiti üleni nii suurde armastusse, mille olemasolust polnud mul aimugi olnud. Tundsin end vabama ja elavamana kui iial varem. Nagu kirjeldasin, teadsin, kuigi see polnud füüsiliselt võimalik, näiteks vestlustest, mis toimusid minu voodist eemal mu pereliikmete ja arstide vahel.

Kõikehõlmavad tajud pärinesid hoopis omaette maailmast, ja nende kirjeldamiseks ei ole sõnu. Täieliku, puhta ja tingimusteta armastuse tunne oli midagi sellist, mida ma polnud enne tundnud. Piiramatu ja hinnanguteta... ei esitanud mitte mingeid tingimusi, mida peaksin tegema, et seda väärida; samuti ei pidanud ma selle armastuse pälvimiseks end mingil moel õigustama.

Oma imestuseks hakkasin tajuma isa kohalolekut. Ta oli surnud kümme aastat tagasi. Teadmine, et isa on minuga, pakkus mulle uskumatul määral lohutust.

Isa, sa oled siin! Uskumatu!

Ma ei öelnud neid sõnu välja, vaid lihtsalt mõtlesin nende sõnadega – õigupoolest oleksin justkui tundnud emotsioone nende sõnade taga, nagu poleks selles ilmas võimalik teistega suhelda muud moodi kui emotsioonide kaudu.

Jah, ma olen siin, kullake, ja olen alati siin olnud – sinu ja kogu perekonna jaoks! suhtles isa minuga. Jällegi, sõnu ei olnud, olid vaid emotsioonid, kuid väga selgesti mõistetavad.

Ja siis tajusin oma parimat sõbrannat Sonit, kes oli kolm aastat varem vähki surnud. Tundsin erutust, mida tekitas nende kohalolek, mis mind sooja embusena endasse mähkis. See oli rahustav. Tundus, et ma teadsin – nad olid minu lähedal juba mõnda aega olnud, palju varem, kui neist teadlikuks sain, kogu mu haiguse vältel.

Tajusin enda lähedal ka teisi olendeid. Ma ei tundnud neid, kuid teadsin, et nad armastavad ja kaitsevad mind. Sain aru, et nad on kogu aeg olemas ja ümbritsevad mind suure armastusega isegi siis, kui ma seda endale ei teadvusta.

Soni hingega kohtumine oli ülimalt rahustav, sest olin teda viimaste aastate jooksul pärast tema surma nii väga igatsenud. Ma ei tundnud muud kui tingimusteta armastust, nii temalt kui tema vastu. Ja siis, kui ma seda kõike kogesin, oleksin justkui lahustunud Soni olemuses ja saanud temaks. Mõistsin, et ta oli siin, seal ja kõikjal. Ta sai oma kallite jaoks olla olemas kõigis paigus, igal ajal.

Kuigi ma ei kasutanud enam oma viit füüsilist meelt, oli mul piiramatu taju, nagu oleks minu käsutusse antud üks uutmoodi aisting – teravam kui ükski teine tavapärane võime. Mul oli 360-kraadine perifeerne nägemine, millega kaasnes täielik teadlikkus mind ümbritsevast. Ja nii imelikult kui see ka ei kõla, näis see kõik üsna normaalsena. Kehas olek tundus nüüd vangistusena.

Selles reaalsuses tajusin erinevalt ka aega. Tundsin kõiki hetki üheaegselt. Olin teadlik kõigest minusse puutuvast – minevikust, olevikust ja tulevikust – üheaegselt. Mulle teadvustusid üheaegselt erinevad elud. Ühes inkarnatsioonis oli mul vist vend ja ma kaitsesin teda kiivalt. Teadsin, et selle venna olemus ühtib Anoopi olemusega, ainult et selles elus oli ta minu noorem vend. See elu, mida tajusin koos Anoopiga, näis mööduvat vähearenenud maakohas, ajal ja kohas, mida ma ei suutnud kindlaks määrata. Elasime napi sisustusega mudaonnis ja ma valvasin Anoopi järele, samal ajal kui meie vanemad tegid põllul tööd.

Kui ma aistisin seda, et olen vanem õde, kes kaitseb oma venda, hoolitseb selle eest, et meil oleks midagi süüa ja kindlustab meile kaitstuse väliste tegurite eest, ei tundunud see kõik eelmise eluna. Olgugi et olustikupilt näis ajaloolisena sealses maailmas, näis samas kõik toimuvat siin ja praegu.

Teisisõnu, aeg ei kulgenud lineaarselt, nagu me seda siin kogeme; nagu konverteeriksid meie maised meeled meid ümbritsevad sündmused mingisse jadasse; kuid tegelikkuses, kui me ei väljendu oma kehade kaudu, ilmneb kõik samaaegselt, nii minevik, olevik kui tulevik.

Kuigi suutsin tajuda aja kõiki hetki samaaegselt ja see muutis selle maailma väga selgeks, tekitab sellest kirjutamine ja selle meenutamine segadust. Sündmuste jada ei ole ilmne, kui aeg ei kulge lineaarselt, ja see muudab jutustamise kohmakaks.

Näib, et meie viis aistingut ei võimalda rohkemat, kui keskenduda vaid ühele ajahetkele, ja me köidame need hetked kokku loomaks illusiooni lineaarsest tegelikkusest. Meie füüsis võimaldab meil ümbritsevat tajuda samuti piiratult, tuginedes vaid sellele, mida näevad silmad, kuulevad kõrvad, mida saame katsuda, maitsta või haista. Kuid vaatamata oma keha piiratusele ahmisin endasse samaaegselt kõiki minusse puutuvaid aegruumi punkte.

Minu kõrgenenud teadvus selles avardunud maailmas oli kirjeldamatu, vaatamata parimatele püüetele seda selgitada. Selgus oli hämmastav.

Universumis klapib kõik! mõistsin. Lõpuks saan ma aru – ma tean, miks mul on vähk! Olin seni olnud liialt haaratud selle hetke imepärasusest, et põhjuste üle juurelda, kuid peagi hakkasin põhjusi lähemalt uurima. Tundus, et mõistsin sedagi, miks ma siia maailma üldse olin tulnud – teadsin oma tõelist eesmärki.

Miks ma äkitselt seda kõike taipan? tahtsin teada. Kes mulle seda teavet jagab? Kas Jumal? Krišna? Buddha? Jeesus? Ja siis vapustas mind arusaam, et Jumal ei olegi olend, vaid olemise seisund... ja mina olin nüüd selles seisundis!

Nägin oma elu tikandina gobeläänis, mille moodustas kõik senikogetu. Minu kogetu oli nagu niidike ühes lõpmatus ja keerulise mustriga hiiglaslikus gobeläänis. Kõik teised niidid ja värvid esindasid minu suhteid, hõlmates igat elu, mida olin puudutanud. Nägin niite, mis esindasid ema, isa, venda, Dannyt ja kõiki teisi inimesi, kellega olin elu jooksul kokku puutunud, ja polnud vahet, kas kokkupuude oli olnud positiivne või negatiivne.

Vaata aga, seal on isegi niidike Billy jaoks, kes mind lapsepõlves kiusas!

Igast kokkupuutest moodustus kangas, mis võttis kokku kogu mu senise elu. Mina võisin ju olla vaid üks niidike, sellegipoolest olin aga osa üldisest lõpetatud pildist.

Seda näinuna sain aru, et võlgnesin endale, kõigile, keda kohtasin, ja elule enesele seda, et olen alati oma ainulaadse olemuse väljenduseks. Püüe olla keegi või miski muu ei teinud mind paremaks – see vaid takistas mu tõelisel loomusel avaldumast! See ei lasknud teistel kogeda, kes ma olen, ega lasknud minul teistega ehtsalt suhelda. Kui ma pole ehtne, siis ei lase ma ka universumil saada osa sellest, milleks ja mille väljendamiseks ma siia maailma tulin.

Sellises selguse seisundis taipasin veel, et ma pole see, kelleks olin end alati pidanud: siin ma nüüd olen, ilma keha, rassi, kultuuri, usu ja uskumusteta... ometi olen ma ikkagi olemas! Mis ma siis olen? Kes ma siis olen? Kindlasti ei tunne ma, et oleksin muutunud või mingil viisil väiksem. Vastupidi, ma pole iial varem olnud nii suur, nii võimas või kõikehõlmav. Oo, mul pole kunagi varem sellist tunnet olnud!

Seal ma olin, kehatu ja ilma igasuguste füüsiliste piiranguteta, ja ometi kestis mu puhas olemus edasi ning see ei olnud minu terviklikkuse vähendatud element. Tegelikult tundus see olevat hoopis suurem, intensiivsem ja avaram kui mu füüsiline olemus – õigupoolest võrratu. Tundsin end igavesena, nagu oleksin alati olemas olnud ja jääksin igavesti kestma, ilma alguse või lõputa. Mind täitis teadmine, et olen lihtsalt võrratu!

Kuidas ma seda enda juures varem pole märganud? imestasin.

Kui vaatasin seda gobelääni, millele oli koondunud mu senine elu, siis suutsin täpselt ära määrata, mis oli mind toonud sellesse punkti, kus olin.

Vaata vaid mu eluteed! Miks ma end alati tagant piitsutasin? Miks ma end alati maha tegin? Miks ma enda kaitseks kunagi välja ei astunud ega näidanud maailmale oma hinge ilu?

Miks surusin alati alla oma tarkust ja loovust, selleks et teistele meelepärane olla? Reetsin end iga kord, kui ütlesin jah, kuigi oleksin soovinud öelda ei! Miks olen end vägisi muutnud ja otsinud teiste heakskiitu teistsugusena, kui tegelikult olen? Miks ma pole oma kaunist südant kuulanud ja oma tõde kuulutanud?

Miks me ei mõista seda seni, kuni oleme oma füüsilistes ­kehades? Miks ma küll varem ei teadnud, et me ei pea endi vastu nii karmid olema?

Olin endiselt üleni sukeldunud tingimusteta armastuse ja heakskiidu merre. Sain vaadata enda peale värske pilguga ja nägin, et olen universumi kaunis olevus. Sain aru, et juba ainuüksi tõsiasi, et olen olemas, muutis mind väärtuslikuks olendiks, kellesse tuleb suhtuda õrnusega, mitte arvustavalt. Ma ei pidanud mitte midagi erilist tegema; olin armastust väärt pelgalt oma olemasolu tõttu, ei midagi rohkemat ega vähemat.

See arusaamine oli üsna üllatav, sest olin alati arvanud, et mul tuleb armastusväärsuse nimel vaeva näha. Uskusin, et mul tuleb olla mingil moel väärtuslik, et hoolitsus kuidagi välja teenida – seega kui taipasin, et see polegi nii, oli see imeline. Mind armastatakse tingimusteta, mitte mingil muul põhjusel kui sellel, et olen lihtsalt olemas.

Mind kanti kujuteldamatusse selgusesse ja ma mõistsin, et see avardunud, võrratu essents olin tõepoolest mina. See oli minu tõene olemus. Mõistmine oli nii selge: vaatasin enda uut paradigmat, kuidas minust sai mu enda teadvuse kristalne valgus. Mitte miski ei seganud voolu, hiilgust ja toimuva võrratut ilu.

Mulle sai selgeks, et me oleme kõik seotud. Mitte ainult iga inimene ja elusolend, vaid tundus, et see põimunud ühendumine avardus väljapoole ja haaras universumis endaga kõike – igat inimest, looma, taime, putukat, mäge, merd, elutut objekti ja kosmost.

Mõistsin, et kogu universum on elav ja tulvil teadvust, mis hõlmab kõike elavat ja loodust. Kõik kuulub lõputusse Tervikusse. Olin tihedate sidemetega kõige elavaga lahutamatult ühte mässitud. Me oleme selle ühtsuse tahud – me kõik oleme Üks ja igaüks mõjutab kollektiivset Tervikut.

Teadsin, et Danny elu ja elu eesmärk olid lahutamatult seotud minuga ning kui ma sureksin, siis järgneks tema mulle õige pea. Kuid sain aru, et isegi kui see peaks juhtuma, oleks suuremas plaanis ikka kõik ideaalses korras.

Mõistsin sedagi, et vähk ei olnud mulle karistuseks valede tegude eest, samuti ei olnud tegemist minu tegudest tuleneva halva karmaga, nii nagu olin enne uskunud. Tundus, nagu oleksid igas hetkes lõputud võimalused; ja see, kuhu mina antud ajahetkel olin jõudnud, oli kõigi minu elus tehtud otsuste, valikute ja mõtete haripunkt. Minu paljud hirmud ja minu suur vägi olid leidnud väljenduse selles haiguses.

Katkend pärineb Anita Moorjani raamatust "Minu imelise tervenemise lugu".

Vaata ka Anita Moorjani kodulehte: www.anitamoorjani.com