EKSKLUSIIV! Neurokirurgi kogemused elust peale surma! I osa

Aastal 2008 haigestus dr. Eben Alexander meningiiti ja langes koomasse. Sellele järgnenud kehaväline ja surmajärgne kogemus tõestas talle, et meie teadvus eksisteerib ajust iseseisvalt ja surm on illusioon.

"Minu kogemus näitas mulle, et keha ja aju surm pole teadvuse lõpp, et inimkogemus jätkub ka haua taga. Ja mis veelgi olulisem – see jätkub Jumala pilgu all, kes armastab meid kõiki ja hoolitseb igaühe eest ning näitab, kuhu universum ja kõik inimesed selle sees lõppkokkuvõttes teel on," kirjeldab neurokirurg oma elumuutvat kogemust. Ta usub, et teadus suudab peagi tõestada, et taevas ehk teispoolsus tegelikult eksisteerib.

Kirjastus Pilgrim avaldab septembri lõpus eesti keeles Eben Alexanderi ohtralt vastukaja ja vastuolulisi arvamusi tekitanud sensatsioonilise bestselleri "Tõendid taeva olemasolu kohta", mis on terve eelmise aasta trooninud Amazoni enimmüüdud raamatute edetabelis.

Esimeses katkendis kirjeldab dr. Eben Alexander seda, millised olid tema uskumused inimese teadvuse olemusest enne ning mida ta arvab asjadest pärast võimsat surmajärgset kogemust.

/.../

Kui sul pole töökorras aju, pole sind ennast ka olemas. Neurokirurgina olin ma aastate jooksul kuulnud mitmeid lugusid inimestelt, kes olid pärast südame seiskumist kogenud veidraid asju: lugusid reisidest müstiliselt kaunitele maastikele, surnud sugulastega suhtlemisest ja isegi kohtumistest Jumala endaga.

Need on kahtlemata toredad lood, kuid minu arvates olid need kõik puhtalt fantaasia vili. Mis põhjustas neid ebamaiseid kogemusi, mida inimesed pärast sedasorti üleelamisi sageli kirjeldasid? Ma ei väitnud, et tean vastust, kuid ma teadsin seda, et need kogemused olid ajupõhised. Kogu meie teadvus on ajupõhine. Kui sul pole töötavat aju, ei saa sa teadvusel olla.

Seda sellepärast, et aju on see masin, mis teadvuse üldse tekitab. Kui masin rikki läheb, kaob ka teadvus. Ükskõik kui tohutult keerulised ja müstilised ajuprotsessid ka poleks, kogu asja tuum on just täpselt nii lihtne. Tõmba juhe seinast välja ja televiisori pilt kaob.

Või vähemalt nii arvasin ma enne, kui mu enda aju kokku jooksis. Kui ma koomas olin, siis mu aju mitte ei töötanud valesti, vaid see ei töötanud üldse. Ma usun nüüd, et just seetõttu oli minu surmalähedane kogemus (SLK) nii sügav ja intensiivne. /…/ Ma tunnetasin teadvuse maailma, mis eksisteerib täielikult väljaspool füüsilise aju piire.

See, mis ma läbi elasin, oli mõnes mõttes täiuslik surmalähedaste kogemuste keeristorm. Praktiseeriva neurokirurgina, kes on aastakümneid aju teaduslikult uurinud ning operatsioonisaalis sellele ka käed külge pannud, olin ma tavalisest paremal positsioonil, et hinnata mitte ainult minuga juhtunu tõelisust, vaid mõista ka seda, milliseid järeldusi selle põhjal võib teha. 

Need järeldused on kirjeldamatult vapustavad. Minu kogemus näitas mulle, et keha ja aju surm pole teadvuse lõpp, et inimkogemus jätkub ka haua taga. Ja mis veelgi olulisem – see jätkub Jumala pilgu all, kes armastab meid kõiki ja hoolitseb igaühe eest ning näitab, kuhu universum ja kõik inimesed selle sees lõppkokkuvõttes teel on.

/.../

Siinne elu pole mõttetu, kuid vähemalt lõviosa ajast ei suuda me seda siin olles näha. See, mis minuga koomas olles juhtus, on kahtlemata kõige tähtsam lugu, mida ma eales rääkinud olen. Ometi pole seda lugu lihtne rääkida, sest see läheb tavaarusaamadega vastuollu. Ma ei saa oma lugu tervele ilmale kuulutada. Ometi põhinevad mu järeldused oma kogemuste meditsiinilisel analüüsil ning minu teadmistel ajuteaduse ja teadvuse uurimise keerukatest kontseptsioonidest. Kui ma mõistsin, millise tõeni mu rännak mind suunas, teadsin ma, et ma pean selle loo ära rääkima. Minu elu ülesandeks sai seda õigesti teha.

Ma ei taha sellega öelda, et ma olen oma meditsiinilise töö ja neurokirurgi karjääri unarusse jätnud, kuid nüüd, kui mulle on langenud osaks au mõista, et meie elu ei lõppe keha või aju surmaga, leian ma, et minu kohustus ja kutsumus on inimestele rääkida, mida ma väljaspool oma keha ja seda maailma nägin. Ma olen eriti innukas oma lugu rääkima inimestele, kes on sarnaseid lugusid varem kuulnud ja tahtnud neid uskuda, kuid pole siiani suutnud neid jutte täielikult mõista. Minu raamat ja selles peituv sõnum on mõeldud just nendele inimestele. Minu lugu on tähtsam kui miski muu, mida sulle kunagi räägitakse, ja see on tõde.

Allikas: Eben Alexander "Tõendid taeva olemasolu kohta"