Hinge lahkumisest kehast

Tänapäeval, kus elu ja selle õnnehetkedel on suurimaks väärtuseks maapealne eksistents, kiputakse jätma surm ikkagi teisejärguliseks või hoopis kardetakse seda kui midagi väga võõrast ja hirmsaimat, mis üldse saab juhtuda.
Kommentaare: 2
Suremise protsess, kui midagi müstilist ja energeetilist, toimub harmooniliselt ning ilusalt

Tegelikult on surm täiesti loomulik ja vajalik osa inimese eksitentsis, kuna seal, kus on elu, toimub ka pidevalt surm. Surmahirm on teadvuse ja keha omavaheline kokkulepe ja kooskõla, sest vaimul pole otseselt keha vaja – ta ei sõltu absoluutselt kehast, kuigi teadus ja meditsiin proovivad sisendada midagi muud.

Vaimule on maine kehastus lihtsalt vajalik, et läbida maapealsed õppetunnid, mille läbi saaks karmaimpulsse muuta või isegi hävitada.

Mõte peitub selles, et enne siia ilma tulekut oleme teinud energeetilised kokkulepped ja loonud sidemed, et hakata teatud õppetükke läbi võtma. Maa peale kehastudes me enam neid õppetunde ei mäleta ning seega võib karma muutmine osutuda raskemaks, kui meie hing arvata oskas. Sellest võib ka kaasneda alateadlik hirm surma ees – mis siis, kui me polegi veel oma õppimist ära teinud ja aeg on viimse päeva käes?

Kõikidest hirmudest hoolimata, sünd käib surmaga alati käsikäes ja varem või hiljem see juhtub ning tegelikult on see vaimule justkui koju pääsemine – minemine sinna, kust ta on tulnud.

Suremise protsess, kui midagi müstilist ja energeetilist, toimub harmooniliselt ning ilusalt. Surma käigus tõmbuvad peened energiad kehast välja energeetilisse pinnasesse. Need samad energeetilised süsteemid hakkavad ümber jaotuma ning koonduvad siis kõik psühhoenergeetiliseks tuumaks.

Selle tuuma esmane eesmärk on sisaldada ja suunata hinge ning kehastada ja kujundada inimese eelmiste ning praeguste elude karmamustreid ja piiranguid. Põhimõtteliselt jätavad hinge põhivõimed jälje füüsilisse kehasse ning juurduvad sellesse ning elu lõppedes eemalduvad.

Surma ajal hakkab meel kaotama oma sidusust ning ainult teadvuse rafineeritud osad tuukase vaimu, mis lahkub kehast suremise ajal. Sedasama protsessi kirjeldatakse Hiina ja Tiibeti filosoofia kohaselt kui viie suure elemendi eraldumist kehast.

Nendeks viieks elemendiks on maa, vesi, tuli, õhk ja eeter. Ajapikku need elemendid inimese kehas sulanduvad omavahel kokku, kuid suremise protsessis nende sidusus lakkab.

Suremise ajal neelab esimesena kehas vee-element maa-elemendi ja nägemine kaob ning keha muutub seejärel raskeks. Järgmisena neelab tule-element vee-elemendi, mille tagajärjel kehaõõnsused kuivavad ära. Õhu-element neelab tule-elemendi ning keha kaotab oma soojuse.

Viimaks toimub õhu-elemendi neelamine eetri-elemendi poolt, mille tagajärjel hingamine lakkab. Kõige viimasena eetri-element neeldub valgusesse. Seepärast kogetakse ka valguse kui puhta energia algset kehastust, mis saadab hinge kehast eraldumisel.

Vaim, astudes vastu kutsuvale ja rahustavale valgusele, teab et ei saa sellesse jääda karmaseadistamise tõttu, mis toob tagasi teadlikkuse hingest kui eraldatusest. Vaimset arengut silmas pidades soovib hing saavutada ühenduse, kus puuduks vajadus negatiivse karmavajadusega taassünniks.

Sündimine kehastuseks saab toimuda kõrgema eesmärgi nimel, milleks on edasine vaimne areng. Vaim on ise igavene ning ta ei kao ja seega proovib ta sulanduda valgusesse või võtta mingi kuju, millesse end kehastuda. Kehastumise puhul juhtub see üldiselt vabatahtlikult ja karmavajadusest.

Kehastudes siia ilma ja vastavalt kokkulepetele õpime ja läbime elu erinevaid staadiumeid. Suremine võib toimuda erinevates staadiumites, kuid kõige rohkem surrakse V ja VI staadiumis. Nendes staadiumites paratamatult inimene hakkab kogu oma olemuses mõtlema surma ja elu hingerahu peale.

Seepärast võivad vanad inimesed hakata rääkima asjadest, mis tunduvad noorematele rumalad ning utoopsed, kuid tegelikult võib põhjus peituda just selles, et nad suhtlevad aktiivselt vaimsel tasandil nii teispoolsusega kui ka oma lähedastega. See oleneb aga juba antud inimhinge vaimsest arengust, kas ta on õppinud oma elu õppetundidest ja kas ta on valmis rahus minema.

Seesama "rahus minemine" on tegelikult väga oluline ja kui inimene muretseb oma matuste või inimeste ja olukordade pärast, siis tuleb talle teada anda, et ta võib rahus minna ning asjad saavad korraldatud ja aetud.

Rahulolu ja hingerahu on põhiline, et hing saaks klammerdumata teha läbi surmaprotsessi ja lahkuda Maa pealt.

Autor: Kaisa Metsla

Lisa kommentaar

Kommentaarid

Alkeemik
2017-08-23 15:30:45
Ja kui seda hingerahu pole?
Alkeemik
2013-12-18 16:49:40
Mis on hing?

http://visioonid.ee/blog/2013/8/12/mis-on-hing-14062013-1
Kõik kommentaarid