Kas Maa osoonikiht taastub?

Allikas: www.novaator.ee
1980ndatest aastatest hoiavad inimeste meeli ärevil osooniaugud ehk osooni hulga vähenemine poolustel. Õnneks näevad atmosfääri uurivad teadlased esimesi märke sellest, et Maa osoonikiht võib hakata taastuma.
Osoonikihti mõjutavad atmosfääris toimuvad keemilised protsessid, tuul ja temperatuur.

Kõige suuremad osooniaugud esinevad Antarktikas, kus tuuled tekitavad õhukeeriseid ning aitavad osoonikihti lagundavatel ainetel atmosfääris püsida. Külmutusseadmetest ja lahustitest pärinevad kloori, fluori ja broomi sisaldavad süsivesinikud lõhuvad atmosfääri ülakihtidesse jõudes kolmest hapniku aatomist koosnevaid osoonimolekule.

Lõunapoolkeral ongi osooni hulga vähenemise mõju kõige tuntavam ning seal elavad inimesed saavad kõige rohkem nahka ja silmi ohustavat UV-kiirgust.

Osoonikihi kaitsmiseks on riigid 1980ndate aastate lõpust sõlminud rahvusvahelisi lepinguid, millega piiratakse inimtekkeliste osooni lagundavate ainete kasutamist.

Aegamisi ongi klorofluorosüsivesinike hulk atmosfääris vähenemas, kuid paljud molekulid on väga pikaealised ega kao enne aastakümneid. Arvutuste kohaselt langeb näiteks kloori hulk kõrgemates atmosfäärikihtides alles 2050.aasta paiku samale tasemele, kui see oli 1960ndatel aastatel.

Siiski näevad atmosfääri uurivad teadlased esimesi märke sellest, et Maa osoonikiht võib hakata taastuma. Osooni hulka mõõdavad mitmed Maa pooluste kohal tiirlevad tehiskaaslased. Andmeid on läbi aastakümnete kogutud erinevate instrumentidega ja nende ühtlustamine ning võrdlemine on keerukas.

Täpsemaks ennustamiseks on vaja pikki aegridu. Nende koostamisega tegelevad ka Euroopa kosmoseagentuuri kliimamuutuste programmi uurijad.

MetOp-seeria satelliitide andmete analüüsimisel võrdlesid kosmoseagentuuri teadlased nii uusi kui ka vanemaid mõõtmistulemusi. Tuli välja, et 2012. aastal kahanes Antarktika kohal olev osooniauk tublisti. See oli viimase kümnendi väikseim. Koostatud mudeli põhjal peaks lõunapoolkera osoonikiht hakkama jõudsalt taastuma juba lähiaastatel.

Samas peab arvestama, et osoonikihti mõjutavad nii atmosfääris toimuvad keemilised protsessid, tuul kui temperatuur. Ootamatud äärmuslikud ilmaolud võivad osooniaukudes tekitada äkilisi muutusi.

Nii registreeris MetOp-satelliit 2011. aastal ootamatult suure osooniaugu Arktikas. Osooni kogukaoks hinnati siis ligi 40 protsenti.

Autor: Piret Pappel

Allikas: www.novaator.ee

Lisa kommentaar

Kommentaarid