Kas sa inimese keeles rääkida oskad?

Küsi ja sulle antakse

Eile ärkasin, tegin kohvi, kiire dush.. ja vaatasin aknast välja. Midagi oli täitsa teistmoodi. Lumi. Lumi. Lumi. Aa, seal peaks mu auto olema! Nägin vaid kujuteldavat vormi sellest. . Ah nii siis. Lund oli igal pool. Raevukas tuul vuhisemas pealekauba.

Mõtlesin - mul pole ühtegi labidat, on vaid väike kraabits ja Helena kelk. Pole viga. Ei tulnud isegi pähe, et jään koju. Pakkisin Helena kokku ja läksime.

Liftis sõitsime alla koos Selle Mehega, Kes Elab Meie Majas. Siiani oleme sõbralikult teretanud. Küsisin, kas oled täna heateo juba korda saatnud? Nii kujunes sellest naeru täis vestlus, mis kulmineerus sellega, et naaber korterist kolmkümmend seitse vahetas riided ja tuli appi autot kaevama.

Ja käis lõbus, samas tõsine töö pea pool tundi. Helena istus soojenevas autos ja kuulas pardipoja laulu. Lehvitasime üksteisele, et siis õhetavate põskedega tegevust jätkata. Auto väljas ja valmis, ütlesin aitäh. Jah, looduse vingerpuss tõestas jälle kahte asja: oleme vaid külalised loos nimega Elu. Ja teiseks - see võib olla ka võimalus tuttavaks saada oma naabritega.

Sõitsin lasteaeda ja mõtlesin üht - aitäh sulle, kes iganes sa pole!

Hea pole maailmas kuhugi kadunud

Tööle sõiteski polnud veel tunnet, et miskit nii valesti on. Esimest korda jõudis teadmine kohale siis, kui buss mu ees tagurdama hakkas. Ja veel, ja veel. Kaua siis veel? Panin auto seisma ja läksin bussijuhi juurde küsimusega: mis toimub? Selgus, et edasi sõita pole võimalik, teed on kinni, kõik on kinni. Autod keset teed ja ummik missugune. Kogu Eesti on täna omadega ummikus. Juba õnnetused, esimesed ohvrid. Moonika.

Selge. Tagurdasime kahekesi, nüüd juba kindla tandemina. Siis tekkis minu taga oleval sõitjal küsimus. Andsin tallegi info edasi." Kuradi kuradi kurat- mul bensiin kohe otsas", kurtis Juht Tagumisest Autost. „Pole viga, sõida mu järel, kui välja ei vea, toon sulle", lohutasin mina. Hetkega oli meid, Ühe Asja Ajajaid, kolm. See oli isegi omal moel naljakas vaatepilt. Buss ja auto ja auto, kõik sünkroonis, tagurpidi käik sees. Möllav lumi seal ümber.

Naerukurrud kadusid hetkel, kui lootusetult kinni jäin. Panin ikka täitsa puhtalt otse hange, kui teele välja keerama hakkasin.

Enne kui olukorrale reageerida jõudsin, oli auto ees naine. Viipas käega: sõida! Rattad otseks! Ja järsku justkui ei kuskilt kaks vene meest labidatega! Hakkasid kaevama. Kõik käis ilma sõnadeta. Käte ja keha keeles. Siis kui mina olin päästetud, löödi püksid puhtaks ja mindi järgmise abivajaja juurde.

Saad aru? See polnud filmis. See kõik juhtus eile hommikul.

Olid ühed inimesed, kes ei kiirustanud kuskile. Nad tulid ja olid, et aidata. Istusin hetke täielikus hämmingus. Kuidas saab see võimalik olla? On inimesed, labidad käes. Üks näeb välja nagu tragi pereema. Teine sellise välimusega, et saab vähemalt kord nädalas naiselt märja T-särgiga üle küüru. Kolmas viskab sigareti hammaste vahelt, enne kui labidaga kühveldama kukub.

Pole mingit vahet. Nad on sõbrad. Ei küsi, ei nõua. Aitavad. Lihtsalt.

Pärast kogumist hõikasin aknast : „Aitäh, spasiiiba!" Ja vastu sain naeratuse koos rehmava käega : „Ne za shto, maalenkaja!". Sõitsin edasi. Ristmikul viipas ka Tagumise Auto Juht mu kõrval, pöial püsti. Saan hakkama!

Ma oleksin sulle kanistriga bensiini toonud, kas tead.

Kas sa inimese keeles rääkida oskad?

Väljas möllas maru aga minu väikeses südames oli rõõm. Eilses hommikus polnud Meid ja Neid, eestlasi ja venelasi, rikkaid ega vaeseid. Olid Inimesed. Hea pole kuskile kadunud. Kriisiolukorrad on eriti ilmekas tõestus selleks. Vahepeal vankuma löönud usk inimestesse sai taastatud tunniga. Inimesed on head! Oleksin tahtnud pea aknast välja pista ja hüüda: " Ma ju ütlesin!". Väike Wolksvagen Polo ei sõitnud, see lendas. Ehkki spidomeeter näitas ontlikku viitekümmend.

Eilne juhtunu Eestis pani jälle mõtlema selle üle, kui habras on elu. Kui üürikeseks võib see mõne jaoks jäädagi. Õnnetused ühendavad inimesi, toovad kokku üksteist. Ka Moonika tuletas seda ilmekate näidetega uudistes meelde.

Osakem siis olla inimesed ka ilma tormideta! Ja kui traagilisi juhtumeid mitte arvestada, siis milline ilm tegelikult eile oli! Võimas, võimas, võimas. Oleksin tahtnud olla eriti suure auto roolis ja kuulata Rammsteini. Möllata koos loodusega, marutada selle sees. See oli lihtsalt nii ilus.

Nii tahan uskuda, et inimesed oma olemuselt on siiski kõik head. Et alati ei tehta kõike millegi jaoks või kellegi pärast. Et vahel lihtsalt oleme, märkame, anname ja aitame. Niisama. Sest tahame südamest, et oleks hästi. Ükski tänu pole võrreldav silmadega, kus peegeldub sõnatu „aitäh!". Usun, et iga heategu kokkuvõttes tuleb ühel või teisel moel ikka tagasi. On ju Piibliski kirjas: "Mis mõõduga teie mõõdate, sellega mõõdetakse ka teile. Ja teile lisatakse veel juurde, sest kellel on, sellele antakse, ja kellel ei ole, selle käest võetakse ära seegi, mis tal on".

Ma pole küll usklik aga üht usun ma küll. Pole üldse tähtis, mis keeles räägid sina või mina. Palju uskumatult kaunim on mõte sellest, kui me kõik oskaksime rääkida Inimese keeles.

Allikas: www.suhtesahver.ee