Kes siis veel, kui mitte tarbija?

Allikas: http://vikerkaarelood.kengo.ee
Milline on see maailm, kus eesmärgiks ei ole aina uute asjade või teenuste tarbimine? Selles maailmas tegutsevad inimesed, kes loovad. Nende motivatsioon ja rõõm tuleb tõelisest loomisest, mitte tarbimisest.
Kommentaare: 3
Milline on see maailm, kus eesmärgiks ei ole aina uute asjade või teenuste tarbimine?

Me elame tarbimisühiskonnas. Sellega on korrapealt öeldud, milline peaks olema meie põhiolemus – me peaksime olema head tarbijad. Ja selleks, et me ikka meile usaldatud ülesannet hästi täita suudaksime, pakutakse meile lahkesti ka oskuslikuks tarbimiseks vajalikku haridust – reklaami. Kellel on vähem raha, see tarbigu odavaid asju ja katsugu aga rohkem teenida, kellel rohkem raha, see panustagu majanduskasvu näiteks uusi autosid või kinnisvara soetades.

Õnneliku inimesena olen mina kasvanud üles vaesematel aegadel, mil poest oli võimalik soetada vaid esmatarvilik – väheseid toidukaupu, koolitarbed ja igal aastal mõned uued riietusesemed. Kui tekkis soov midagi "lahedat" või otseselt mittevajalikku soetada, tuli selle nimel kõvasti pingutada ja teinekord see asi lausa ise teha. Ometigi ei õnnestunud minulgi tarbimishullusest päris kõrvale jääda.

Minu tarbimiskogemuse kõrghetked jäävad 2005. aastasse, mil Iirimaal elades sain ise maitsta kõrgeima majandusliku heaolu vilju. Minu töötasu oli 140 eurot nädalas, toit ja elamine tasuta. Seega oli mul raha rohkem kui iial varem. Esimesed pool aastat käisin igal nädalavahetusel sõbrannadega šoppamas. Minu riidekapp täitus meeletu kiirusega peamiselt odavasse hinnaklassi kuuluvate hilpudega. Vannitoa kappi hankisin esimest korda elus tagavaraks lisaks kasutuselolevale ripsmetuššile ja juuksevahale veel ka teise komplekti hädavajalikke kosmeetikatooteid. Meenutades aegu, mil ripsmetušši eluiga tuli vahel veega lahjendades lõpmatuseni pikendada, tundsin tõelist rahulolu. Kuid mõne kuu pärast hakkas ostlemine oma senist võlu kaotama. Taipasin, et mul on juba kõik vajalik olemas pluss lisaks hunnik riideesemeid, mida ma kavatsen "ükskord sobival hetkel" kanda, kuid mille olemasolu ma juba praktiliselt unustanud olen. Ja nii lõppes minu huvi lõpututel poemaastikel seiklemise vastu.

Ometigi polnud minu tarbijakarjäär kaugeltki mitte raugemas. Muutus vaid maastik. Ülikooliaastatel suunasin ma oma sissetulekud peamiselt enesearendusliku meelelahutuse põhjatusse taskusse. Ostsin raamatuid, käisin sõprade-tuttavatega kohvikutes, tegin langevarjuhüppe, tegelesin aastaid iluuisutamisega ja osalesin aeg-ajalt erinevatel koolitustel. Need olid ilusad aastad. Vahel ma tundsin, et sooviksin maailmale kõige selle hea eest midagi vastu anda, aga rahulolu oma eneseteadliku tarbija positsiooniga ei lubanud sel tundel iial kindlakujuliseks mõtteks sündida. Ja võib-olla oligi veel liiga vara.

Ülikool lõpetatud, tõusid esiplaanile töö ja elukohaga seotud küsimused ja senised hobid-huvid langesid prioriteetide nimekirjas märkamatult tahapoole. Oli aeg õppe- ja vanemliku toetusega hüvasti jätta ja täielikult enda jalgadel seisma õppida. Hetkeks tekitas see olukord mõningast ebakindlust, kuid paari aastaga suutsin luua endale mugava elu, kus mul millestki puudust ei olnud. Ma elan mugavas üürikorteris, käin küllaltki tihti reisimas, ostan just selliseid toidu- ja riidekaupu nagu ise soovin. Minust on saanud tubli tööinimene, kes saab endale elamisväärset elu lubada. Nii nagu peab! Aga just pärast seda, kui olin Selverist oma unistuste serviisi koju tassinud, mis oli ka viimane asi, millest oma kodus puudust tundsin, taipasin, et ma ei vaja enam midagi muud. Materiaalses mõttes on mul olemas kõik, mida vajan.

Kui seni sain iga kuu mõelda selle peale, mida järgmise palga eest endale osta kavatsen, siis nüüd oli see teema lõpetatud. Kõik oli olemas. Lihtne kalkulatsioon näitas, et igapäevaseks toimetulekuks piisaks mulle ka 0,4 kohaga töölkäimisest. Materiaalse motivatsiooni äralangemisel hakkas kaduma ka huvi oma senise töö vastu. Ootamatult ei pakkunud mulle enam heameelt ka kõik need mugavused, mille olin enese ümber loonud. Üha enam jõudis minu teadvusse ka arusaam meie tarbimisühiskonna hukatuslikust mõjust loodusele.

Üle pika aja kaubanduskeskusesse sisenemine tekitas ootamatult hirmu ja ärevust, mitte põnevust. Valjuhäälditest minu peale suunatud käsk osta kohe uus mobiiltelefon või sülearvuti kutsus esile uskumatult segaseid tundeid. 4-aastane tüdrukutirts, kes veel enne uisujäält mahaastumist emale teatas: "Ma tahan automaadist midagi osta", tekitas kõrisse raske klombi. See laps ei tahtnud juua ega süüa! Ta tahtis automaadist midagi osta! Tarbimisühiskonna hullumeelsus kiskus end minu ees sealsamas kaubanduskeskuses ootamatult alasti nagu häbitundeta liputaja. Olin sunnitud põgenema.

Aga kuhu? Milline on see maailm, kus eesmärgiks ei ole aina uute asjade või teenuste tarbimine? Kas selline maailm on üldse olemas? Milline võiks olla lihtinimese roll selles maailmas?

Vaikselt ja vaevaliselt imbus minu teadvusse usk, et selline maailm on tõepoolest olemas. Selles maailmas tegutsevad inimesed, kes loovad. Nende motivatsioon ja rõõm tuleb tõelisest loomisest, mitte tarbimisest. Aga see loomine ei ole selle nimel tööl käimine, et rohkem tarbida. Tarbimine on vaid vahend, selleks et elada ja luua. Elu loojana lähtub südamest, asjadest, mis pakuvad lihtsat tegemis-, olemis- ja jagamisrõõmu, mitte ei ole kannustatud soovist midagi saada või saavutada.

Tõelise loomise eesmärgiks ongi loomisprotsess ise. Mõelda vaid kui rikas ja ilus võiks maailm olla kui kõik inimesed hakkaksid südamest looma! Ja looming ei pea olema viimse detailini lihvitud kunstiteos. Loomine on ka ise kodus koogiküpsetamine, lastele põneva võistlusmängu korraldamine, õdusa õhtu veetmine koos oma kõige kallimaga. Minu jaoks on loomine ise ühe jutukese kirjutamine, selle asemel, et Delfis moe- ja seltskonnauudiseid sirvida.

Allikas: http://vikerkaarelood.kengo.ee

Lisa kommentaar

Kommentaarid

Alkeemik
2013-04-16 14:59:41
Minu mõtteid loo autorina kinnitavad ka ühiskonnateadlased :)
http://www.postimees.ee/1201782/inimkonna-uus-renessanss/
Alkeemik
2013-04-16 11:53:27
Mul pole ka mingit varandust, kolimine ühest kohast teise võtaks paar tundi.
Aga ometi olen sisemiselt väga õnnelik :)
Minu varandus on loodus, kus veedan kõikvõimalikud vabad hetked.
Päikest!
Alkeemik
2013-04-16 11:37:45
Aitäh, et võtsid ette selle loomisakti. :) Tunnen isegi õudu kaubamajade ja supermarketite ees, see informatsioon ja värvikirevus on nii kurnav. Kuid võta näpust, töötan Rimis, kus tarbimisele suunatud ajupesu saadab mind kolm korda nädalas kaksteist tundi järjest ( õnneks olen vaid poole kohaga seal tööl). Kus on see maailm, loomise ja loomisprotsessi nautimise maailm? Vastan, et meie endi sees. Õnneks on mulle antud võimalus näha seda haisvat ja hinge mädandavat tarbijalikkust, mul on olnud õnn tõdeda, et mina pole selline. Olen läbimas seda sama millest sina kirjutasid, aitäh!
Kõik kommentaarid