Kogu tõde juustest ehk miks indiaanlased kandsid pikki juukseid

Informatsioon, mida nüüd avaldame, on olnud avalikkuse eest varjatud Vietnami sõja ajast saadik. Meie kultuur paneb inimesi uskuma, et see, milline on meie  juuste pikkus ja soeng, on mõjutatud enamasti vaid isiklikest eelistustest ja moest. Vietnami sõja ajal kerkis aga üles hoopis teistsugune tõde. Selline, mida on avalikkuse eest kaua varjatud ning eitatud. 

Üheksakümnendatel abiellus Sally (nimi on muudetud) psühholoogiga, kelle tööks oli haiglas Vietnami sõjaveteranidega tegelemine, kellele diagnoosiks oli määratud posttraumaatiline stressihäire.

Sally jutustas, kuidas ta mäletas täpselt õhtut, millal ta abikaasa saabus koju, kaasas paks kaust ametlike dokumentidega. Kaust sisaldas sadu lehekülgi uuringuid, mis olid tehtud valitsuse tellimusel. Tutvunud sisuga, oli ta lausa jahmunud. See info muutis tema ja ta abikaasa elu.

Sellest õhtust peale ei lõiganud tema muidu nii konservatiivne mees enam kunagi  juukseid ning lasi ka oma habemel kasvada. Mis aga on kõige huvitavam, keegi ei teinud talle selle suhtes kõrgemalt poolt etteheiteid ning samas meditsiiniasutuses töötavad mehed järgisid tema eeskuju.

Kui ma lugesin neid dokumente, siis ma mõistsin, miks. Kirjutisest selgub, et Vietnami sõja ajal saadeti Ameerikasse indiaanlaste reservaatidesse salaja eksperte, kelle eesmärgiks oli leida luurajaid, kes oleksid noored, treenitud ning suudaksid märkamatult liikuda raskelt läbitavatel maa-aladel. Mehed pidid olema väljapaistvate, lausa üleloomulike luuraja võimetega.

Mõned nendest suurepäraste võimetega ja hea intuitsiooniga meestest meelitati ka liituma sõjaväega. Kui nad olid juba väeteenistusse võetud, hakkasid juhtuma imelikud lood. Mis iganes anded või oskused meestel olid reservaadis olnud, kõik olid millegipärast salapäraselt kadunud ning mehed ei suutnud täita neile pandud ootusi.

Läbikukkumine oli suur. See sundis valitsust läbi viima kallist uurimustööd ning selle tulemusena leiti järgmist. Küsitledes katsealuseid, vastasid nood järjekindlalt, et peale seda kui sõjaväkke saabudes nende juuksed ära lõigati, ei suutnud nad enam tunnetada vaenlast. Nende kuues meel ja intuitsioon oli lakanud töötamast ning nad ei suutnud enam aimata vaevumärgatavaid meelteväliseid märke.

Selleks, et uurida jutu paikapidavust, võeti kaks pikajuukselist indiaani meest ning lasti neil sooritada katseid. Kontrollimaks kas tõesti juuste lõikamine mõjutab nende võimeid, võeti kaks sarnase tulemusega meest ning lasti ühel juuksed pikaks jätta ning teisel lõigati juuksed maha. Seejärel paluti neil uuesti katseid sooritada. Pikajuukselise mehe testide tulemused olid kordades kõrgemad oma lühikeste juustega kaaslase omadest.

Põhiline katse, mida kasutati, oli järgmine:

Ajateenija magab metsas. Relvastatud "vaenlane" läheneb vaikselt magavale mehele. Pikajuukseline mees ärkab tugeva ohutunde peale ning kaob juba enne, kui vaenlane jõuab üldse nii ligidale, et oleks võimalik kuulda mingitki häält tema lähenemisest.

Teine versioon samast katsest oli selline, et pikajuukseline mees tundis intuitiivselt vaenlase lähenemist ning seda, et teda kavatsetakse rünnata. Ta järgib oma kuuendat meelt ning ootab rahulikult ja teeskleb magamist. Samas, niipea kui vaenlane on temani jõudnud, kargab ta ootamatult püsti ning ründab ise esimesena, saades vaenlasest võitu.

Samas, seesama mees, olles lasknud oma juuksed maha lõigata, ei suuda neidsamu teste sooritada ning kukub läbi kõigis katsetes, mida ta varasemalt suutis perfektselt sooritada.

Seega soovitati katsete lõpetuseks kõikidel indiaani meestel jätta alles pikad juuksed ka sõjaväeteenistuses olles.

Kommentaariks:

Imetajate, seal hulgas ka inimeste keha on arenenud miljonite aastate jooksul. Inimeste ja loomade ellujäämisoskused on kohati peaaegu üleloomulikud. Teadus tuleb välja aina uute leidude ja avastustega inimeste uskumatute võimete kohta. Tuleb välja, et inimkeha igal osal on oma kõrge tundlikkus ja oluline roll selles, et säilitada inimese heaolu ja ellujäämine.

Juuksed on närvisüsteemi väline pikendus, ehk siis justkui meie välised närvid, mis on "tunnetajateks" või "antennideks", mis edastavad meie ajule ja kehale olulist informatsiooni.

Juuksed ja meestel ka habe, ei ole mitte ainult informatsiooni vastu võtmiseks vaid need ka kiirgavad infot. Seda kiirgust on näha ka spetsiaalse fotograafia abil, kus on pildistatud inimesi enne ja pärast nende juuste lõikamist.

Kui juuksed on ära lõigatud, siis info saatmine ja vastu võtmine välismaailmast on tugevasti häiritud. Kokkuvõttes muudab see inimesed tuimemaks ning tundetumaks. Seoses sellega ei tunnetata ka ümbritseva keskkonna võnkeid ning distressi. Samuti mõjub see kahjulikult suhetele ning seksuaalsusele.

Kokkuvõte:

Praegusel ajal, kus otsime lahendusi ja vastuseid, miks meie maailm on nii rahutu ja stressis, oleks aeg mõista, et paljud eeldused ja arvamused reaalsuse kohta on olnud ekslikud. Võib olla, et paljud vastused meid vaevavatele küsimustele vaatavad meile vastu, kui hommikul peeglisse vaatame.

Autor C. Young

Toimetas: Katrin Oidra

Allikas: Internet