Kristjan Port: Elame suures arvutimängus?

Küllaltki lihtne on fantaseerida, et maailm on vaid meie väljamõeldis. Et kõik, mida tajume maailmana, ongi vaid tajutud fantaasia, meie endi loodu meie endi jaoks. Magama minnes kaob maailm ära, et hommikul ärgates jälle tagasi tulla. Vahepealne uni on episoodiline vaimukoridoride koristamise segapudru, mida ei tasu tõsiselt võtta. Noh, tegelikult ei tasu vist sellist supersubjektiivset maailmavaadetki võtta kuigi tõsiselt.

Ning sama hooga lendaks prügikasti suunas Andy ja Larry Wachowski filmi Matrix’i spekulatsioon inimesest kui bioloogilisest kehandist, hulpimas tegelikkuse suhtes pimedalt naiivse ressursina mingis toitevedelikus, olles ise samal ajal veendunud, et kõik kulgeb täiesti normaalselt. Aga seda viimast pole tegelikult rohkem olemas kui pähe istutatud pistikust sinna voolava tarkvara loodud meelekujutus. Ehk lihtsamalt öeldes – elame arvutisimulatsioonis nimega Matrix.

Paraku leidub maailmas inimesi, kes tahaksid selle koha peal vastu vaielda. Kui selle esimese, solipsistliku maailmavaate puhul on loogiliste küsimustega juba jalg taha pandud ning solipsismina tuntud filosoofia on kukkunud ninali, siis teisel juhul on põhjust pisikeseks erutuseks. Näiteks esimesel juhul on solipsistidel probleem seletada mis asi on surm, kuna maailma väljamõtleja ei saa ju päriselt ära surra. Või miks peaks solipsist soovima end kiusata valude ja raskete haiustega? Miks ta valib endale keskpärase elu, milles Porsche on naabril ja mitte temal. Nagu öeldud on analoogseid, solipsismile jalga taha panevaid küsimusi hulgi.

Aga kuidas lükata ümber väide, et meie maailm ei ole kellegi tänasest inimesest arenenuma poolt loodud arvutisimulatsioon? Ja üleüldse – kas keegi on nii väitnud? Viimasele küsimusele peab vastama jaatavalt. Oxfordi ülikooli filosoof Nick Bostrom esitas taolise väite kümne aasta eest. Pange tähele, see sündis mõned aastad pärast Matrixi filmi linastumist. Bostromi argumendi jälgimine vajab põgusat ponnistust ning koosneb kolmest väitest.

Esiteks sureb inimkond enne välja, kui jõuab oluliselt kõrgema arenguastmeni. Teiseks, juhul kui inimkond jõuab igas mõttes kõrgema arenguastmeni, siis teda päris kindlasti ei huvitaks oma vägevate vahenditega simuleerida oma esiisade eluolu. Ning kolmandaks väidab ta, et oleme peaaegu kindlasti arvutisimulatsioonis. Vähemalt üks neist väidetest peab olema tõene.

Ei tahaks ju uskuda, et inimkond sureb välja. Samuti ei tahaks uskuda, et küpse tehnoloogia omanikest mitte keegi ei soovi varasemat elu simuleerida. Ja juhul kui peaksimegi olema arvutisimulatsioonis, siis selle on pidanud looma mõni varasem tsivilisatsioon. Järelikult kõik see, mida teadlased on avastanud ja veel avastavad, on tegelikult suure simulatsiooni toimimise põhimõtted.

Oxfordi Ülikooli inimese tuleviku instituudi direktori Bostromi ideed on aastate jooksul paljusid intrigeerinud ja nüüd on Washingtoni Ülikooli füüsikud välja mõtelnud testi, millega saab järgi proovida kas universum on kellegi sepitsetud suuremastaabiline arvutisimulatsioon. Selleks püütakse tänaste inimeste kasutuses olevate ülilihtsate, kuigi super-eesliitega kaunistatud arvutitega simuleerida ultraväikeses, aatomi mastaabis teatud neljadimensionaalset ruumi ja vaadata, milliseid stiihilisi füüsilisi sündmuseid selles võiks juhtuda, et seejärel otsida analoogsete märksündmuste esinemist universumis.

Juhul, kui taoliseid leitakse, on olemas põhjust kahtlusteks, et kõik see, mida maailmaks peame, ongi üks suur simulatsioon. Võib olla isegi kellegi arvutimäng. Ja miks mitte oletada, et selliseid arvutimänge on rohkem kui üks.

Keegi lahke inimene kirjutas Dr. Bostromi kodulehele – "Tõesti, avaldan teile tänu Dr. Bostrom. Nüüd on selge, et minu psühhiaater oli ikkagi eksinud!".

Ja astrofüüsik Stephen Hawking’ile, kes kordas äsja üleskutset otsida maalastele kosmosest uus elukoht, kuna koduplaneet ei pea enam tuhandet aastat vastu, peab ütlema – vana, võta tšillilt! See on ju kõigest mäng.

Autor: Kristjan Port

Kuula Raadio 2 infotehnoloogiakommentaare Portaal SIIT