Kuidas alustada enesetervendamisega?

Allikas: http://rahuleidja.wordpress.com
Tundub, et kõiki töid ja vajalikke asju pole iial võimalik ära teha. Kõiki muresid ning mõtteid, mis on seotud materiaalse maailmaga, pole iialgi võimalik läbi mõelda ja ära lahendada. Kuidas siis kogeda rahuseisundit? Õnneks on võimalik lihtsalt otsustada, et praegu ma ei mõtle millestki ja lülitada ennast välja.
Küsi oma südamelt, mida ta soovib, et te saaks ja suudaks taaskord hingepõhjast rõõmustada. Palu tal ennast selle otsimisel alati juhatada. See võib olla tee tõelise tervenemiseni

Inimene oma pahisevas elutempos võib küsida: "Kust leida kõikide kiirete toimetuste kõrvalt aega veel iseenda jaoks, jõudmaks sisemise rahu ja armastuseni kui välises maailmas on kogu aeg tegemist?"

Küsiksin vastu: "Kas kunagi tuleb hetk, kui kõik tööd saavad tehtud? Kas tuleb hetk kui kõikide lähedaste kõik vajadused on rahuldatud? Kas tuleb hetk kui mitte kusagil - kodus, tööl ega suvilas pole mitte midagi korrast ära, katki, katki minemas, remonti vajamas, sassis, pooleli, pesemata, niitmata, rohimata, kastmata ja veel teha? Kas on hetke kui mõni sahtel või kapp ei vajaks kusagil koristamist. Kas on hetke kui mõni muu probleem ei vajaks lahendamist? Kas on hetke kui kellelegi pole midagi vaja ära viia, midagi pole kusagilt vaja tuua, midagi pole kodust otsas? Kas on hetke, mil kellelegi pole vaja helistada, kirjutada, vastata ega millestki rääkida? Kas on hetke, kus ei peaks midagi ära otsustama? Kas ei peaks kellegiga suhtlema, keda ammu pole näinud? Kas on hetke, kus keegi pole külla tulemas, lahkumas, telekast pole midagi algamas ja tulevikus ei terenda midagi, mille peale peaks juba vaikselt mõtlema hakkama? Kas on hetke kui midagi poleks peagi vaja osta ja hankida? Kas on olemas või tulemas selline hetk kui kõikidele nendele küsimustele samaaegselt saab vastata jah?

Tundub, et "kogu tööd" ja kõiki vajalikke asju pole siiski iialgi võimalik ära teha. Kõiki muresid ning mõtteid, mis on seotud välise, ehk materiaalse maailmaga, pole iialgi võimalik läbi mõelda ja ära lahendada. Kuid ometi oleme ka varasemalt kogenud rahuseisundeid? Jah, õnneks on võimalik lihtsalt otsustada, et praegu ma ei mõtle millestki ja lülitada ennast välja. Ja see ongi ainus võimalus sügavat rahu kogeda. Kas poleks tore kui meil oleks oskus ennast kõigest välisest tahtmise korral välja lülitada? Kui nõustud sellega, siis ehk on sobiv enda jaoks aega võtta just nüüd? Hetk puhkust lubada ja enda sisse vaadata. Astuks rongilt maha? Õpiks sellise ümberlülitumise selgeks? Prooviks rahu leida enda seest? Äkki prooviks mediteerimist? Prooviks kümme minutit vaikselt lebada ja püüda mõelda ainult päikesest… või kuust?

Tunnikese enese tarvis saab võtta alati, kui vaja, iga päev. Isegi kui tundub, et näiteks suure pere eest hoolitsedes on see võimatu. Inimene kipub ise rippuma harjumuste kütkeis, et seda mitte teha. Vahel vajame ise, et meid vajataks ja usume, et ilma meieta ei saada hakkama ning asjad ei toimi. Tegelikult on igapäevaelus alati midagi sellist, mille saab ära või vahele jätta. Öeldes oma perele, lastele, elukaaslasele: "Nüüd ei tohi mind tund aega segada, ma teen ühte asja!" astute esimese sammu enda suunas. Selgitamist tasub loomulikult teha armastusega. Vajadusel võib selle eest midagi teistele lubada. Ukse kinni tõmbamine, võib olla teene kõigile. Kõik pere liikmed saavad sellel najal kasvada ja enda "Isega" suurema kontakti luua. Ühtäkki on igaühel aega enda jaoks.

Naastes pole asjad enam endised ja suhetesse võib tekkida hoopis uus kvaliteet. Suhetes olev sõltuvus muutub väiksemaks ja transformeerub aegapidi austuseks. Kui mõnele pere liikmele on vastuvõetamatu anda teisele tund aega vabadust, on asi hapu, tasakaalust väljas ja vajab nagunii lahendamist. Tegu võib olla liigse energeetilise sõltuvusega, millega kaasneb oht tekitada mõlemapoolne vaimne kängumine. Selle vastu aitab just selline aegajalt asetleidev järkjärguline eemaldumine teineteisest ja isikliku potentsiaali suurendamine. See juhtub kui igaüks keskendub ise enda huvidele/hobidele. Sülelastega on lood muidugi teised, kuid unepauside ajal on ju kõik võimalik.

Kui nendeks otsusteks algenergia puudub ja mõtegi sellele tundub talumatu või hirmutav, hõõru oma käsi kümmekond korda kiiresti üksteise vastu ja pane need koheselt oma päiksepõimiku peale, parem käsi alla. Sule silmad ja ütle: "Sisemine rahu" ja otsi pehmet tunnet südames. Seda tasub korrata niipalju kordi, kuni tunned kuidas soojus hakkab kätealusesse piirkonda kogunema. See on sinu kese. Sellele saad alati toetuda, et alustada oma teekonda rahuni. Lisaks tasub keskenduda enda südamepiirkonnale ja püüda otse enda südamesse lausuda: "Ma armastan sind, palun andesta!" Seda piisavalt palju kordi tehes ja usaldades! võivad sündima hakata imed. See on kiireim tee leidmaks üles kaotatud kontakt iseendaga! Seejärel võib proovida mediteerimist. Rahuseisundis hakkab keha enda energeetikat ise korrastama ja protsessi järgselt on energiat juba rohkem.

Praegusel ajal peab järjest rohkem kiire olema ja omama raudset tahet ja ürgjonnakat meelt, et suudaks enda hinge olemuse tahte eest põgeneda. Sisemine sund sisemised jamad ära lahendada, hakata rohkem rõõmustama ning armastama ja oma eluülesannet täitma kasvab päev päevalt. Keha, vaim ja alateadvus hakkavad seda järk järgult erinevate valude, ebakõlade, tasakaalutuste, pingete ja haiguste näol meelde tuletama. Hing soovib meile edasi öelda: "Rohkem peaks püüdma endaks saada, oma kaotatud "Iset" taasleides." Senini toiminud kattevarjud telekas, alkohol, tubakas, tarbimine ja muu selline pakuvad üha vähem leevendust. See "Ise", millest siin juttu on, ei ole ego. Pigem tema vastand. Egost saabki mööda lipsata, kui saavutada tõeline kontakt oma südamega. Süda on meie sisekosmose päike ja omab võimet tervendada kõike. Küsi oma südamelt, mida ta soovib, et te saaks ja suudaks taaskord hingepõhjast rõõmustada? Palu tal ennast selle otsimisel alati juhatada. See võib olla tee tõelise tervenemiseni.

Autor: Taavi Kolk

Allikas: http://rahuleidjad.wordpress.com

Lisa kommentaar

Kommentaarid