Kuidas panna teisi tegema asju, mida nad teha ei taha

Ajajuhtimise kohta öeldakse, et aega ei saa juhtida, tegemist on enesejuhtimisega. See on kahtlemata õige, kuid minu arvates ei ole vähem oluline ka oskus olukordi või teisi inimesi juhtida. "Mina teen asju õigesti, teised on need, kes tähtaegadest kinni ei pea" – kindlasti oleme kuulnud selliseid põhjendusi. Mida saaksime aga ise ära teha selleks, et meid ümbritsevad inimesed peaksid kinni eelkõige meid puudutavatest kohustustest? Kuidas panna teisi tegema asju, mida nad teha ei taha?

Professor Norihiro Sadato publitseeris eelmisel aastal vahva uuringu, kus leiti, et komplimendid ja kiitus toetavad inimeste õppimis- ja sooritusvõimet sarnaselt rahalisele preemiale. Komplimente kasutame ju motiveerimiseks pidevalt (või õigemini peaksime seda tegema), aga uudis oli just see, et kiitus aktiveeris ajus samu piirkondi, mis reageerivad rahalisele stiimulile.

Esimene soovitus ennast ümbritsevate inimeste motiveerimiseks on seega ülimalt lihtne – võta kätte ja kiida neid! Näiteks laste puhul me kasutame positiivset tagasisidet kõikvõimalikel juhtudel – mitte ainult siis kui nad midagi väga hästi teevad.

Täiskasvanutega töötades aga eeldame, et hästi tegemine on normaalne (ja ei vääri äramärkimist), küll aga oleme valmis kritiseerima iga väiksemagi vääratuse puhul. Seega järgmisel korral, kui kolleeg saadab sulle e-kirja täpselt tähtajaks, siis täna ja kiida teda selle eest. Selline käitumine suurendab tõenäosust, et kolleeg üritab ka järgmistel kordadel sinuga seotud kohustusi täita.

Teistelt midagi küsides on väga oluline mõista nende mõttemaailma. Sageli arvatakse, et mingi ettepaneku, tööülesande või palve esitamisel on vajalik seda põhjendada. "Palun saada mulle aruanne kindlasti täna, sest ma pean selle ise ülemusele edasi saatma."

Ajakiri Psychology Today vahendab uuringut, mis taolise levinud arvamuse ümber lükkab. Selgub, et argumenteerides või põhjendusi kuuldes hakkab vestluspartner automaatselt otsima vastuargumente ning on hoopis vähem valmis sinuga kokkuleppele jõudma.

Lisaks toimib nn "Benjamin Franklini efekt" – inimesed suhtuvad hästi nendesse, kellele nad saavad isiklikku teenet osutada! Jah, te lugesite õigesti. Me ei suhtu hästi mitte neisse, kes MEILE teeneid osutavad, vaid neisse, kellele me ISE vastu tuleme. Benjamin Franklin olla seda edukalt kasutanud ebasõbralike kolleegide puhul – küsides neilt teenet, muutusid vaenulikud kaastöötajad meeldivateks sõpradeks. Seda fenomeni on viimase 50 aasta jooksul kinnitanud ka lugematud teaduslikud uuringud.

Seega... kui me tahame, et keegi teeks midagi, mida ta ei taha teha, siis ei tohi oma palvet põhjendada. Tuleb paluda isiklikku teenet ja inimesed tulevad vastu asjades, mida nad pisut ametlikuma suhtumisega iialgi ette ei võtaks.

Kuidas panna kedagi enda tahtmist tegema ehk kuidas teha neile raskeks "ei" ütlemine? Selleks on samuti rida väikesi ja lihtsaid võtteid. Naerata, naerata ja veel kord naerata – muidugi mitte nagu idioot, vaid kui sõbralik kolleeg.

Kasuta ohtralt sõna "palun". Me õpetame selle võlusõna jõudu lastele, aga unustame tihti tavaelus kasutamata. Palumine on kuidagi alandav ja raske? Tegelikult töötab "palun" ülimalt võimsalt, kui seda õigel hetkel pruukida.

Ehk siis kokkuvõtteks – tee ennast võimalikult meeldivaks! Mida meeldivam sa hetkel oled, seda raskem on sulle ära öelda. Kortsus kulmuga ametliku tooniga esitatud palvet on tunduvalt lihtsam ignoreerida.

Me kõik oleme pannud tähele, et lähedaste kolleegide vahel võivad tekkida tugevad sõprussidemed. Ülimat pingutust nõudnud ühine projekt lähendab osalisi ja võib jätta aastaid kestva ühtsustunde. Samuti on mitmed psühholoogilised uuringud kinnitanud, et ühine rabelemine lähendab inimesi.

Olukorras, kus me tahame, et keegi teine midagi teeks, tuleb ennast appi pakkuda. Esiteks on tal raskem ära öelda, kui sa ka ise juba kampa oled löönud ja teiseks tekitab koostöö (isegi ebameeldiv ja tüütu töö) meeldivust. Meeldivust, mis omakorda aitab tal järgmisel korral veelgi kindlamini just sinu poolt tulnud palvetega arvestada.

Autor: Ardo Reinsalu

Allikas: www.ajajuhtimine.ee