Lähedusest paarisuhetes

Allikas: http://tnk.tartu.ee
Igatsus läheduse ja tähendusrikka suhte järele on vähem või rohkem teadvustatud osa iga inimese elus. Selle algus on varases lapsepõlves, kui laps vajab suhtlemise arendamiseks teisi inimesi enda kõrvale. Suhtlemisnälg ja läheduse puudus tekitavad üksildustunnet, rahulolematust ja kurbust.
Kommentaare: 1
Eneseavamine on vastastikku mõjutatav tegevus. Mida enam avab ennast üks partneritest, seda enam tunneb vajadust samaga vastata teine partner

Howard & Charlotte H.Clinebelli (1970) järgi pole lähedus niivõrd see, mida ja kui palju ühiselt jagatakse, vaid see, mil määral see suhe võimaldab vastastikku vajaduste rahuldamist.

Üksindus on läheduse vastaspoolus. Ka see on inimeseksolemise üks osa, eksistentsiaalne üksindus, mille puhul kehtib põhimõte - keegi ei saa minu eest minu elu elada ja minu kannatusi kannatada; oma elu saan elada vaid mina ise.

Igaühes meist on oma privaatne paigake, et mõelda omi mõtteid ja unistada omi unistusi. Lähedus ei tähenda selle privaatsuse äravõtmist või ärakaotamist. Privaatsus laseb inimesel kasvada erinevaks, kordumatuks, hoiab lahustumast teises inimeses, saamaks päris teise sarnaseks. Järelikult, tõeliselt lähedane suhe lubab partnerile perioodilisi üksiolekuid - üksildust tundmata.

Läheduse eeldused ja tingimused

Partneritel on teatud jõud, mis tõmbab neid teineteise poole, nimetagem seda näiteks sooviks suhelda. Samas on selge, et on ka jõudusid, mis lähedust blokeerivad, põhjustades teineteisest eemaldumist. Probleemses paarisuhtes on soov liikuda partnerile lähemale ja temast eemalduda vastuolus, tekitades partnerite vahel pinget ja nõutust.

Lähedus varases lapseeas on läheduse eeltingimuseks täiskasvanueas

Lähedust käsitlevad kaasaegsed autorid on tugevasti mõjutatud psühhoanalüüsist, mis asetab varase lapseea läheduse oma hooldajaga oluliseks läheduse ressursiks täiskasvanueas. Briti sotsioloogias aga on märgata kahte vastandlikku suunda varase lapseea tähenduse käsitlemisel.

Anthony Giddens (1991) rõhutab, et lapsepõlve produktiks on nn. "ontoloogiline julgeolekutunne" - julgus olemas olla ja elusse uskuda. See aitab inimesel oma eluga toime tulla ilma ärevusse langemata. Sellised inimesed suudavad ka teisi inimesi usaldada ning seetõttu nendega lähedust luua. Lähtudes inimese emotsionaalsete vajaduste vastuolulisusest on selge, et peale läheduse on aegajalt ka lahusolek igaühele tähtis.

Craib (1994) väidab, et varane lapsepõlv jätab igasse inimesesse pärandi vastuolulistest emotsionaalsetest vajadustest. Siis kui väikelaps ehitab piire enda ja teiste vahele, juhivad teda hirmud hüljatuse ees, teiselt poolt aga - hirmud "alla neelatud saada", "teistes inimestes lahustuda". Sellest tulenevalt täiskasvanu ühtaegu nii vajab ja otsib kui kardab ja tõrjub lähedust

Väljakujunenud eneseidentiteet julgustab lähedusele

Eneseidentiteet on inimese sisemine subjektiivne enesemääratlus - arusaam selle kohta, kes ma olen eraldiseisva indiviidina, sõltumatult teiste halvakspanust või heakskiidust. Eneseidentiteedi otsingud on kõige eredamad noorukieas.

Siiski mõned noored ei saa sellega hakkama ning see on üheks põhjuseks, miks neil on raske saavutada tõelist lähedust - distantsihoidev inimene kogeb suhtlemisraskusi, kuna tal on iseendagagi raske suhelda. Ta ei ole teadlik omaenese tunnetest, järelikult pole valmis mõistma ja vastama ka teise inimese tunnetele.

See, kes ei tunne ennast ja ei ole ennast veel leidnud, ei ole ka läheduseks valmis. Lähedus hirmutab teda - eeldaks see ju mõneks ajaks justkui iseenda kaotamist teises inimeses. Väljakujunemata eneseidentiteet seab takistusi ka paariidentiteedi arenguks.

Seaduspärane on, et see, mis takistab inimesel olla lähedane teise inimesega, halvab ka teiste inimeste katseid olla temaga lähedane. Seetõttu on eneseidentiteedi väljakujunematus sagedane kriisi põhjustaja noorte paarisuhetes.

Eneseaustus ja eneseusaldus annavad kindlust teisi inimesi usaldada, st. olla lähedane

Lähedus on tihedalt seotud eneseidentiteediga. Selle aluseks on suhteliselt objektiivne oma individuaalsete omaduste, võimete, väärtuste heakskiit ja realistlik oma piiride tunnetus ning kõige selle aktsepteerimine.

Eneseaustus loob kindlustunnet, annab julgust teisi inimesi usaldada, olles heaks aluseks lähedusele kahe inimese vahel. Madal eneseusaldus ja vähene eneseaustus halvavad läheduseks vajaliku julguse eneseavamise riskile minekuks, kuna puudub kindlus iseenda suhtes.

Virginia Satir oma raamatus Peoplemaking (1978) räägib sellest, et pole olemas enese väärtustamise või eneseaustuse geene. Kui laps sünnib, siis tal ei ole minevikku ega kogemusi enese väärtuslikkuse hindamiseks. Selle omandab ta oma lähedaste kaudu teadetest, mida nad talle tema kohta edastavad. Sõna, näoväljendus, poos, tegevusakt on näited nendest teadetest.Vanemad kahjuks sageli ei mõtle sellele, millised need teated on ja kuidas lapse eneseusalduse arengule mõjuvad.

Satir (1978) kirjeldab ühte sisuliselt erinevat teadet lapse sama käitumise kohta, kus laps toob emale lille. "Tänan, kust said? Kas varastasid naabriaiast?" vs. "Kui armas sinust, kus sellised kasvavad?" Ema erinev reaktsioon lapse käitumisele annab erinevaid teateid lapsele oma väärtuslikkuse hindamiseks: Esimese teate puhul lapse arenevat eneseaustust blokeeritakse, teise puhul - toetatakse.

Läheduseks on vaja riskeerimist avameelsusega iseenda kohta

Eneseavamine on vastastikku mõjutatav tegevus. Mida enam avab ennast üks partneritest, seda enam tunneb vajadust samaga vastata teine partner. Linda Berg-Cross (1997) väidab, et vaid siis, kui avatus saab paari igapäevaseks toiminguks, saab võimalikuks ka asjalik kriitilisus teineteise suhtes. Ilma võimaluseta sisemiste mõtete ja salajaste tunnete ning ebameeldivuste vabaks väljendamiseks muutub enamus inimestest liigselt ennastkaitsvateks kuuldes, mida partner konflikti ajal neile ütleb.

Läheduseks on vaja oskust vastastikku teineteise jaoks emotsionaalselt olemas olla

Väljend "olemas olema" või "kohal olema" on psühhoteraapiasse toodud eksistentsialistlikust käsitlusest. Inimesed võivad sama katuse all aastaid koos elada, nii et nad pole teineteise jaoks olemas, nad ei jaga omavahel oma mõtteid ja tundeid, unistusi ja kogemusi, rõõme ja muresid - neil on vähe psühholoogilist lähedust. Emotsionaalne kohalolek on võimalik ka ilma füüsilise kohalolekuta, näiteks siis, kui paar on teineteisest ruumiliselt lahus või konflikti tõttu kaugenenud.

Emotsionaalne kohalolek väljendub Meie tundes e. paariidentiteedis. Paariidentiteet on enam kui see, mida kumbki paarisuhtesse kaasa toob, ta on see uus, mida luuakse suhtlemise käigus üheskoos. Geštaltpsühholoogid ütlevad, et paariidentiteet areneb, kui kahe inimese maailmad osaliselt teineteist katavad. Mõnedes paarisuhetes paariidentiteet aga ei arenegi välja, kuigi lähedus teatud piirides on olemas.

Lähedus on võimalik, kui paar õpib teineteise eest hoolitsema

Kiindumuslik mure teise inimese heaolu pärast on oluline läheduse suurendaja, kuna selles sisaldub vastastikune vajaduste rahuldamine. See on kui pidev enese investeerimine sellesse suhtesse. Selleks et oma partneri eest hoolitseda, peab ka ise temalt hoolitsust vastu saama. Kui omad vajadused on rahuldamata, jätkub jõudu teise vajadusi rahuldada vaid lühikeseks ajaks.

Ometi ei saa siin rääkida absoluutsest "tasu-ja-hinna" või "andmise ja saamise" võrdsusest, kuna mõne paari puhul üks pooltest investeerib oluliselt enam paarisuhtesse ja läheduse kasvu kui teine ja ei kurda selle üle sugugi.

Berg-Crossi (1997:299) arvates toimib siin pigem nö. sotsialistlik printsiip - partnerid annavad endast oma võimete kohaselt ning saavad vastu vastavalt oma vajadustele, seda loomulikult siis, kui kumbki teise vastutulelikkust liigselt ära kasutama ei hakka.

Berg-Cross (1997) oma arutluses hoolimise tähendusest läheduse jaoks leiab, et tänapäeva maailmas on üha raskem oodata abikaasapoolse psühholoogilise, majandusliku, füüsilise ja emotsionaalse toetamise täielikku realiseerumist. Abikaasade võrdsuse rõhutamine toob vastukaaluks esiplaanile isikliku vastutuse elufilosoofia.

Seoses hoolimisega räägitakse pereteraapias kaassõltuvusest kui hoolimise ebasoovitavast väljendusest. Vastastikku silmapaistvalt abivalmeid partnereid märgistatakse kui nõrku, "kaassõltlasi", kus identifitseeritud "hädasolev" abikaasa säilitab oma probleemse käitumise, kuna tal on selleks abikaasa näol toetaja olemas. Näitena võiks tuua alkoholilembese abikaasa, kes on andestav, vabandusi otsiv, st. oma partneri vastutustundetust kompenseeriv ja seetõttu tema teguviisi säilitav.

Lähedus on võimalik vastastikku usaldavas õhkkonnas

Paar, kes on kokku saanud mõttega pea jälle lahku minna, ei saa olla eriti lähedane. Lähedus protsessina vajab järjepidevust, pühendumist ning kohustusevõttu.

Millised on läheduse takistused

Takistused läheduse tekkeks ja süvenemiseks kasvavad välja ebaadekvaatsest eneseidentiteedist, mille aluseks võib olla varase lapseea ebapiisav lähedus hooldajaga, "ontoloogilise julgeolekutunde" ja usalduse puudumine.

Takistused läheduse arengus väljenduvad mitmeti - hirmus haiget saada, madalas enesehinnangus ja süütundes, kiirustamises ja ajanappuses, väljaelamata vaenulikkuses, pseudoläheduses, manipuleerimises partneriga jne. Peatugem järgnevalt madalal enesehinnangul ja süütundel kui läheduse takistajal.

Madal enesehinnang ja süütunne läheduse takistajana

Madala enesehinnanguga inimene arvab, et teda tahetakse alt vedada, talle liiga teha, ta ootab teistelt pigem halba kui head, millega võib ise halva esile kutsudagi. Selleks et ennast teiste eest kaitsta, peidab ta end usaldamatuse müüri taha, jätab end üksindusse ja isolatsiooni.

Teistest eraldatuna ei suuda ta samuti ennast väärtustada, kuna selleks vajaks ta teisi inimesi. Isoleerituse ja usaldamatuse loomulik tagajärg on hirm. See kammitseb ja pimestab, hoiab tagasi riskist uusi probleemilahendusi katsetada, mis omakorda viib ennastkaitsva käitumise süvenemisele. Hirm on sageli hirm tulevaste sündmuste ees. Raskuste puhul tunneb madala enesehinnanguga inimene lootusetust või meeleheidet. Ta ei usu oma toimetulekusse, ilmneb oht põgeneda mõnuainetesse ja alkoholisse (Satir 1978).

Inimene, kes tunneb, et ta on vähe väärt, arvab, et ta pole ka armastust väärt, seega pigem tõrjub partnerit kui lähendab. Süütunne omakorda blokeerib lähedust, kuna toetab madalat enesehinnangut ("ma pole tema jaoks küllalt hea" - see on levinuim madala enesehinnanguga seostatav väide).

Lähedus on madala enesehinnanguga inimesele ohtlik, kuna ta paljastaks seni vaid endale teadaolevad isiksuslikud puudujäägid ning vead. Hirm avastatud saada on hirm läheduse ees, mis sunnib teda üha kõrgemaid barjääre partneri ja enda vahele ehitama.

Mida kõrgem sein saab ehitatud, seda enam on ta vihane ja enam koguneb süütunnet, mis omakorda nõuab veelgi kõrgemat seina, jättes võimalusi sügavamaks läheduseks veelgi vähemaks (Clinebell & Clinebell 1970). Kui partnerid on mõlemad madala enesehinnanguga ja süütundeid koguvad, toimub "seinaehitamine" mõlemalt poolt ning läheduse kasv nende vahel on peaaegu võimatu.

Kui näiteks teraapiaseansil või mõnel muul viisil saab selgeks, et subjekti poolt häbenemisväärsetest vigadest on partner siiski teadlik ja samas nende teadmine ei ole toonud ega too kaasa partneripoolset tõrjumist, saabub tõeline kergendus ja võimalus läheduseks suureneb.

Läheduse kasv

Abielusuhete stabiilsus ja rahulolu on üles ehitatud neljale põhilisele võimele - võimele olla paindlik, toetav, kohanev ning ennast aktsepteeriv. Teiselt poolt aitab lähedust paarisuhtes hoida pidev selle eest hoole kandmine - paindlikkus, toetamine ja kohanemine.

Lähedus kasvab läbi eneseaustuse kasvu

Madala enesehinnanguga inimesega on raske koos olla. Temaga on lähedus raskesti saavutatav, ta lükkab kergesti teise endast eemale. Ta on ebakindel nii enda kui partneri suhtes. Niisiis lähtudes eeldusest, et läheduse barjääridest võivad saada läheduse kasvu tingimused, siis järelikult eneseusalduse ja eneseaustuse kasvatamine vähendab barjääri läheduse ees ning võimaldavad sel süveneda. Kui väita, et süveneva lähedusega suhteid tuleb siiski harva ette, võib arvata, et eneseaustuse kasv toob endaga kaasa lihtsalt suurema julguse olla lähedane.

Virginia Satiri "Eneseaustuse Deklaratsioon" - tuletab meelde iseendaks olemise kordumatuse, mis iseenesest on väärt, et endast lugu pidada ja endale meeldida.


MINU ENESEAUSTUSE DEKLARATSIOON

Mina olen Mina Ise.

Ma olen kogu maailmas ainukordne. Leidub küll inimesi, kellel on minuga sarnaseid jooni, ometi pole me tervikuna sarnased. Niisiis kõik, mis lähtub minust, on kordumatult minulik, sest valiku olen teinud mina üksi. Ma olen üleni minu enda oma. Minule kuulub mu keha koos kõigega, mida ta teeb. Mu mõistus kõigi mõtete ja ideedega. Mu silmad ning kõik, mida nad näevad. Mu kõikvõimalikud tunded: viha, rõõm, pettumus, armastus, kaotusvalu, ärevus. Mu suu ja kõik sõnad, mida ta ütleb, kas kenad ja peened või ebasündsad, viisakad või tahumatud. Mu hääl, vali või mahe. Ja minu teod, olgu nad suunatud teistele või mulle endale.

Mulle kuuluvad minu kujutelmad, mu unistused, mu lootused, mu hirmud. Minule kuuluvad minu edusammud ja võidurõõm, mu eksimused ja äpardused. Omades ennast üleni, on mul võimalik endaga väga lähedalt tutvuda. Seda tehes suudan ennast armastada ja olla sõbralik kõigi enda tahkude suhtes. Ja ma suudan parimal viisil töötada iseenda heaks.

Ma tean, et paljugi minust on mulle mõistatuseks ja kõiki oma tahkusid pole ma veel avastanud. Aga kui ma olen enda suhtes salliv ja armastan end, otsin ma kindlameelselt lahendusi oma mina mõistatustele ja püüan end üha sügavamalt tundma õppida.

Mida iganes ma näen või kuulen, ütlen või teen, mõtlen või tunnen praegu - see kõik olen mina. See on ainukordne ja esindab mind, nagu ma olen just sel hetkel.

Kui vaatan tagasi sellele, mida olen öelnud ja teinud ning mida olen tundnud ja mõelnud, võib mõni mu tahk osutuda sobimatuks. Minu võimuses on sobimatu kõrvale heita, sobiv alles jätta ja leida midagi uut kõrvaleheidetu asemele.

Ma näen, kuulen, mõtlen, tunnen ja tegutsen. Minu käsutuses on vahendid, et ära elada, et olla teistega seotud, et olla edukas, et mõtestada ja korrastada inimeste ja asjade maailma enda ümber. Minu mina kuulub mulle ja tänu sellele saan ma ennast juhtida.

Mina olen mina ise ja ma meeldin endale.

(c) Virginia Satir. A Goal of Living. ETCETERA, Dec. 1970 (Tõlkinud Marju Selg)

Lähedus kasvab läbi vastastikuse panuse

Kui kaks inimest on säilitanud vastastikuse läheduse, on see pigem nende vastastikune pingutus, mis nüüd vilja kannab. Kui paar soovib, et nende suhe rohkem teineteisele pakuks, tuleks alustada iseendast ja oma panuse suurendamisest sellesse suhtesse. Sest vaimse tervise kaks olulist põhimõtet on: sa lõikad, mida külvad ning igal asjal on oma hind.

Vastastikune suhetesse investeerimine tõepoolest kannab head vilja ühe ülimalt lihtsa toimemehhanismi tõttu - lähedus kasvab, kui isiklikud vajadused paremini rahuldust leiavad. Seega siis, eluterve vastastikune täiendatavus tuleb lähedusele kasuks.

Clinebelli & Clinebelli (1970) järgi algab vastastikune teineteise vajaduste eest hoolitsemine vahetuse printsiibist. Sisemise väärtuse tunne (eneseaustus, eneseaktsepteerimine, positiivne enesehinnang) lubab hoolitseda teise vajaduste eest ka siis, kui vahetult partneripoolse hoolitsuse akti ei järgne. Ometi nõuavad ka sellise omakasupüüdmatu hoolitseja vajadused aegajalt partneripoolset "polsterdamist". Vastasel juhul on oht nn. lähedusnälja süvenemiseks, mille tagajärjel kahanevad ka isiklikud jõud partneri edasiseks toetamiseks ja tema vajaduste rahuldamiseks, mille tagajärjeks on partnerite psühholoogiline kaugenemine.

Järelikult, eneseaustuse kõrval on samavõrd tähtis partneri enesehinnangu toetamine. Seesmine stabiilsuse ja kindlusetunne tuleneb suhtest, kus on võimalik tunnetada oma eneseidentiteeti, heakskiitu, kuulumist ja soovitust.

Kuidas seda partneril tunda aidata? Näiteks aktsepteerides teda sellisena nagu ta on. Madala enesehinnangu ja eneseasustusega partneri probleemsete kohtade väljatoomine tekitab temas asjatut ärevust, mõnikord on parem neid võimalusel puudutamata jätta. Tema nõrkuste ja kaitsete tunnistamine on tihedalt seotud omavaheliste erinevuste austamisega.

Dorothy W. Baruch (Clinebell & Clinebell 1970:69) on kirjeldanud inimese emotsionaalset põhitoidust, millel kasvab ka paarisuhtes lähedus, järgnevalt: "Me vajame armastust parajal määral ja me vajame selle jagamist teise inimesega. Me vajame tunnet, et oleme soovitud ja et me kuulume kuhugi. Me vajame tunnet, et oleme võimelised arenema, nii et vastata elu muutuvatele nõudmistele. Me vajame tunnustust selle eest, mida me saavutanud oleme. Me vajame teadmist, et meie aistingutest ja kehatunnetest saadav mõnu on lubatav ja selle mõnu tundmine ei muuda meid halvaks. Me vajame tunnet, et meid mõistetakse ja aktsepteeritakse. Ja lõpuks, me vajame tunnet, et oleme väärtuslikud just sellistena nagu me oleme."

Autor: Dagmar Kutsar

Allikas: http://tnk. tartu.ee

Lisa kommentaar

Kommentaarid

Alkeemik
2014-01-25 15:19:21
http://suhtesiim.wordpress.com/2012/04/09/identiteet-suhtes/
identiteet suhtes
Kõik kommentaarid