Loomad omavad sarnaselt inimestega teadvuslikkust

Kuigi see, et teadlased kuulutavad paljude loomade teadvuse olemasolu, ei pruugi kõlada suure uudisena, on siinkohal tähtsaim punkt asja avalik kinnitamine. Nüüdseks kogunenud teadusliku tõendusmaterjali kasvav hulk näitab üha rohkem, et enamik loomi on maailmast teadlikud samal määral nagu meiegi ning me ei või seda kauem eirata.

Teadaande juures on huvitav ka teadlaste kinnitus, et teadvuslikkus võib ilmneda ka sellistel loomadel, kes on inimestest evolutsiooniliselt väga kaugel – kaasa arvatud loomadel, kes on arenenud täiesti teist rada pidi, sealhulgas linnud ja mõned peajalgsed.

"Neokorteksi ehk ajukoore puudumine ei välista tingimata seda, et organism suudaks kogeda tundmuslikku olekut," kirjutatakse teadaandes. "Kogutud tõendid viitavad sellele, et loomadel on olemas afektiseisundite neuroanatoomilised, -keemilised ja -füsioloogilised substraadid lisaks võimele ilmutada tahtlikke käitumisjooni."

Lisaks viitavad allakirjutanute kinnitusel teaduslikud tõendid üha rohkem sellele, et inimesed pole ainsad olendid, kes omavad teadvuslikkuse loomiseks vajalikke neuroloogilisi substraate.

Kõnealuste teadlaste rühma hulka kuuluvad kognitiivse neuroteaduse professorid, neurofarmakoloogid, neurofüsioloogid, ajuteadlased ja neuroteaduste uurimisinstituutide teadlased, kes kõik osalesid Francis Cricki mälestuskonverentsil, mis peeti inimeste ja loomade teadvuslikkuse teemal.

Teadaanne allkirjastati Stephen Hawkingi juuresolekul ning allakirjutanute hulka kuulusid ka Christof Koch, David Edelman, Edward Boyden, Philip Low, Irene Pepperberg ja paljud teised.

Teadaandes esitati järgmised tähelepanekud:

•  Teadvuslikkuse uurimine on kiiresti arenev valdkond. Inimeste ja loomade uurimiseks on arendatud mitmeid uusi võtteid ja strateegiaid. Selle tulemusena on saadaval ka üha rohkem andmeid, mis kõik nõuab kõnealuse valdkonna eelnevate üldlevinud arvamuste perioodilist ümberhindamist.

Loomade uurimine on näidanud, et homoloogilisi ehk samalaadseid ajumustreid, mis ühtivad teadlike kogemuste ja tajuga, on võimalik valikuliselt mõjutada ja tõkestada, hindamaks, kas need ajumustrid on tegelikult ka vastavate kogemuste jaoks vajalikud. Eeskätt inimeste puhul on tänapäeval juba olemas mitteinvasiivsed võtted, mille abil jälgida teadvuslikkuse korrelatsiooni.

•  Emotsioonide närvipõimikud ei ole pealtnäha piiratud ühegi kortikaalse struktuuriga. Tegelikult on subkortikaalsed närvivõrgud, mida inimestel afektiseisundis ergutatakse, sama olulise tähtsusega ka loomadel emotsionaalse käitumise esilekutsumisel. Samade ajupiirkondade tehislik ergutamine põhjustab samalaadset käitumist ja tundeseisundit nii inimestes kui ka loomades.

Mis tahes aju osas loomadel instinktiivset emotsionaalset käitumist ka esile ei kutsuta, ühtivad paljud sellest tulenevad käitumisviisid kogetud tundeseisunditega – kaasa arvatud nende sisemiste seisunditega, mis on kas tasuvad või karistavad. Nende ajuosade süvastimulatsioon inimestes võib luua sarnased afektiseisundeid.

Afektiga seostatud ajuosad on koondunud subkortikaalsetesse piirkondadesse, kus on küllaga homoloogilisi närve. Noored inimesed ja ilma neokorteksita loomad säilitavad need ajufunktsioonid. Lisaks on närviahelad, mis toetavad tähelepanelikkuse, magamise ja otsustusvõime käitumislikku ning elektrofüsioloogilist seisundit, evolutsiooni käigus pealtnäha arenenud lausa selgrootute esimese ilmnemise ajal, sest need ahelad on olemas ka putukatel ja peajalgsetel molluskitel (näiteks kaheksajalal).

•  Lindude käitumises, neurofüsioloogias ja neuroanatoomias ilmneb märkimisväärne teadvuslikkuse paralleelevolutsioon. Aafrika hallpapagoide puhul on täheldatud suurel määral inimlähedast teadvuslikkuse taset. Imetajate ja lindude emotsionaalsed võrgustikud ning kognitiivsed mikroahelad on pealtnäha palju homoloogilisemad, kui eelnevalt arvati.

Lisaks on teatud linnuliikude puhul leitud, et nende unerütm sarnaneb imetajate omaga, sealhulgas ka REM-uni. Eeskätt sebraamadiinide puhul täheldati ka neurofüsioloogilisi mustreid, mille ilmnemiseks peeti eelnevalt vajalikuks imetajatel välja arenenud neurokorteksit. Iseäranis harakad on näidanud silmatorkavat sarnasust inimeste, suurte ahviliste, delfiinide ja elevantidega mitmes uuringus, mis käsitlevad enda peegeldamist ja äratundmist.

•  Inimeste puhul on teatud hallutsinogeenide mõju seostatud kortikaalse otse- ja tagasiside töötlemise häiretega. Loomadel läbi viidud farmakoloogilised katsed, mis sisaldasid inimestel teadlikku käitumist mõjutavaid aineid, viisid sageli sarnaste käitumishäireteni ka loomadel.

Inimeste puhul võib tõendite põhjal väita, et teadvuslikkus on korrelatsioonis kortikaalse tegevusega, mis ei välista subkortikaalse või varajase kortikaalse tegevuse võimalikku panust, eelkõige visuaalse teadvuslikkuse seisukohast.

Tõendid selle kohta, et inimeste ja loomade emotsionaalsed tunded pärinevad homoloogilistest subkortikaalsetest ajuvõrgustikest, on veenvaks tõendiks evolutsiooniliselt ühise ja ürgselt arenenud afektikvaalide ehk -seisundite olemasolust.

•  Loe lisa siit ja siit (inglise keeles).

•  Algselt postitatud veebilehel io9

Allikas: http://higherperspective.com

Tõlkis: Joonas Orav