Mida vajab laps, et olla õnnelik?

Lapsed sünnivad ühise eesmärgiga – tulla õpetama teile armastust. Nad vajavad kõige enam, et vanemad teineteist armastaksid – siis on lapsel hea olla. Lapsed on täiuslikkuse kehastused ja neid on vajadusel võimalik suunata vaid väga ettevaatlikult ja minimaalse jõulisusega, et mitte kahjustada nende loomulikkust ja hinge.
Kommentaare: 8
Lapse jaoks olete teie alati maailma kõige tähtsam ja tema armastus teie vastu on piiritu

Laps näitab teile seda, mida te täiskasvanuks saades endas kaotanud olete ja mis tuleb teil uuesti üles leida – piiritu elu usaldamine, armastusest lähtuvad otsused, kaastunne ja empaatia kõigi suhtes, küllus ja vabadusetunne. Seepärast ongi laste kasvatamine paljude jaoks igapäevane kadalipp. Lapsed suunavad teid arenema ja see ei ole enamasti kerge.

Laps tunneb end automaatselt süüdi kui märkab vanematevahelistes suhetes raskusi ja hakkab neid enese teadmata oma energiaga tasakaalustama. See on aga lapse jaoks liigne pinge ja ebaloomulik. Samas väga sage olukord perekondades, kus vanemad ei oska võtta vastutust oma tunnete, käitumise ja ootuste eest iseendale, vaid projitseerivad neid teinetesele. Seda nähes ei jää lapsel muud üle kui hakata iseenda vajaduste väljendamise arvelt tegelema vanemate koospüsimise ja heaolu säilitamisega. See on enamasti alateadlik käitumine ning vaid energeetiliselt tajutav, mistõttu pealiskaudsemal vaatlusel sellist mustrit ei tabagi.

Kahjuks on sel aga kaugeleulatuvad kurvad tagajärjed, sest ülesanded on selles peres sassi läinud – isa ja ema ei oska vastutada eneste õnnelikkuse ja heaolu eest ning seda ei saa seega õppida ka laps, kes seda kunagi näinud ega kogenud pole. Siit kasvabki põlvkonniti edasi antav tüüpkäitumine, kus mees ootab naiselt enda õnnelikuks tegemist ja vastupidi. Lapsed aga kasvavad märkamatult, kannatavad ja hakkavad tulevikus ise samamoodi käituma.

Laps ei soovi olla perekonnas keskses rollis, kus talle on koondunud mõlema vanema tohutu tähelepanu ja energia, vaid tal on vaja olla vaba ja looklev ning vaadelda kõrvalt vanemate omavahelist toimimist. Laps soovib õppida vanemate eeskujul õnnelikuks ja rahulolevaks eluks vajalikke käitumis- ja suhtlemisviise, et neid siis oma väärtustega kohandada.

Laps tuletab oma olemasoluga vanematele pidevalt meelde, mida nad ei oska (tingimusteta armastada, usaldada, lihtsalt õnnelik olla) ja selle asemel, et last ümber õpetada, on vaja vanematel iseennast muuta.

Mitte laps ei pea nuttu jätma, vaid vanem peab õppima lapse nuttu õigesti tõlgendama; mitte laps ei pea olema koolis viieline, vaid vanem peab vabastama oma ootuste lapsele seadmise kaudu iseenese saavutusvajadust vähendama; mitte laps ei pea oskama 3 keelt, vaid teie peate õppima ära oma lapse keele. Teie peate õppima kohanema lapse vajadustega, mitte vastupidi. Sest laps ei vajagi midagi, tal on kõik olemas – siis, kui ta tunneb teie tõelist armastust.

Laps tuleb teie arengule kaasa aitama, aga teie hakkate teda arendama. Laps areneb ise ja ta teab alati, kuhu suunas ta soovib areneda. Täiskasvanu peab lapsele andma vastuseid, siis kui ta neid on õppinud küsima, mitte enne.

Laps aitab teil ennast tundma õppida, endas armastus leida ja õppida seda maailmaga jagama. Lapse eest ei ole vaja elu varjata – tal on vaja näha teie pisaraid, nõrkushetki, otsustamatuse hetki, saamatust, leina, viha, nukrust, õnne, rõõmu ja rahuldust – ainult siis õpib ta neid tundma ja nendega toime tulema ilma välehäbi tundmata; nii kasvavad temas empaatia, mõistmine ja ligimese toetamise oskused.

Lapsel ei ole vaja, et te püüaksite tema nimel olla täiuslik, teenida palju raha või panna ta mainekasse kooli – lapsel on kõige enam vaja, et te oskaksite oma elu elada nii, et see kõigepealt teile endale rahu ja rõõmu pakub ja siis seda lapsega jagada. Laps vajab ainult teie õnnelikkust ja tähelepanu – kõik muu on vähetähtis.

Ja ükskõik, mis rindel te ka ei pingutaks, ühegi asendustegevuse, tehnikavidina ega rahaga te neid kahte – enese õnnelikkust ja tähelepanu jagamist - lapsele kompenseerida ega tema eest varjata ei saa. Laps tunneb alati, kas ta on teie jaoks tähtis või ei ja kas te olete õnnelik või ei.

Kui ta tunneb, et teie tähelepanu koondub pigem tööle või kodu korras hoidmisele kui talle, siis hakkab ta kõikvõimalike temale teadaolevatele käitumisvahenditega teie tähelepanu püüdma. Kui ta tunneb, et te olete oma elus õnnetu, hakkab laps kõigi võimalike vahenditega püüdma olla teile veel parem laps.

Mõlemal juhul on teil võimalik sellistest käitumistest järeldada, et teil on viimane aeg võtta vastutus oma elu ja käitumise eest endale ja teha vajalikud muudatused oma uskumustes ja harjumustes, et selliselt kinkida õnnelikum elu nii endale kui lapsele.

Ise õnnetu, ärev ja hirmul olles, kasvavad ka teie lapsed paratamatult sellisteks ning kannavad enda eludesse samad kannatused, mida teiegi läbi olete elama pidanud. Kui te ei soovi sellist ahelat jätkata, tuleb teil alustada enda muutmisest. Ühtegi last ei ole vaja selleks muuta.

Lapsi ei ole vaja ka karistada, vaid neile on vaja nende keeles selgitada, mida ja miks on sobiv või mittesobiv teha. Karistav vanem väljendab nii vaid oma jõuetust ja suutmatust lapsega suhelda, hooliv vanem otsib niikaua, kuni leiab viisi lapseni jõudmiseks.

Lapse jaoks olete teie alati maailma kõige tähtsam ja tema armastus teie vastu on piiritu. Kinkige palun oma lastele võimalus sellisesse armastusse ja usaldusse uskuma jääda ka täiskasvanutena. Väljendage neile oma tähelepanu, hellust ja hoolt niipalju kui võimalik hoidmata midagi tagasi. Nii muudate maailma paremaks paigaks.

Autor: Hedvig Evert

Lisa kommentaar

Kommentaarid

Alkeemik
2014-02-23 16:10:35
ja nii tulevdki tittedest hellikud
Alkeemik
2013-09-18 10:56:37
12 punkti kommentaatorile 16.09 2013, kell 21:56



Alkeemik
2013-09-18 09:44:22
Väga filosoofilis-idealistlik kirjateos, mida kuuleb sageli inimestelt, kellel lapsi (veel) ei ole. Millised on autori kompetentsid laste kasvatamise-arengupsühholoogia alal?
Kõik kommentaarid