Midagi hingele: Pärast lapse rääkima õpetamist tutvusta talle vaikimist. Ja endale ka

Allikas: http://perejalaps.delfi.ee/
Kas mäletad kui pikalt sa pärast rääkima õppimist järjest vait oled olnud? Istu maha ja tuleta meelde. Paljudele ei meenu päevagi, mil poleks suud lahti tehtud. Kui õpid koos lastega vaikima, lood oma pereellu imelise uue mõõtme.
Laste puhul võiks juba eos mõelda, et miks lasta nende peadel ja psüühikal nii prügi täis minna, et nad peavad läbi suurte elumõõnade hakkama ise otsima lahendust, mil moel oma mõtetest tulvil pead tühjaks saada

Niipea, kui inimlaps on õppinud kõnest aru saama ja ise rääkima, kipub praegusel infoajastul tema aju ja psüühikat tabama verbaalselt edasi kanduva teabe laviin. Selle kõige seedimisega toimetulematus päädib hiljem keskendumishäirete, liigse emotsionaalsuse ning võimetusega adekvaatselt maailma tunnetada. Me ei soovi seda ei endale ega oma lastele. Sestap võiks pereellu tuua aeg ajalt täiskasvanutelegi väljakutsena võetava kõnepaastu.

Kõnepaast aitab segadusel settida

Muidugi võib küsida, et milleks üldse selline kunstlik vaikimine või kõnevaba suhtlemine peres üldse vajalik on. Elu ju toimib - vanemad käivad tööl, kodu on soe, toit laual, lapsed koolitatud. Paraku ei suuda järjest suurem hulk inimesi nimetatud oluga rahulduda ning hinges närib mingi rahutus, millele ei osata isegi nime anda. Lihtsalt on nii, et uni on kehva ja lapsed ajavad närvi ja väsimus on kallal, teised pereliikmed tüütavad. Vahel me isegi ei pane tähele mida nad meile öelda tahavad või ei teki argielus ideaalset pinnastki, et aru saada mis meie sees ja pereliikmete vahel toimub. Või vastupidi, mida enam ei toimu, mis on kaduma läinud.

Sellisel juhul on hea, kui juba lapsepõlves oleks meile tutvustatud ja harjumuseks kujundatud komme võtta aega vaikimiseks, mõtete ja tunnete settimiseks, ümbruse tajumiseks. See ei pea olema meditatsioon või ühine letargiline mittemidagitegemine. Piisab, kui lihtsalt jätta pereelus välja üks element - antud juhul kõne - ning teised koostoimimise osised saavad kirkamalt välja paistma hakata.

Vaikimine aitab elumuutusi näha

Kas keegi seab küsimuse alla näiteks Fred Jüssi elu mõttekuse, kes on oma pikkades tasastes loodusega olemise hetkedes pannud tähele, et pilved on sel suvel hoopistükkis teise kujuga või et lindudel on võrreldes mõne aastakümne taguse ajaga lühem jutt. Rasvatihane laulab "sitsikleit, sitsikleit, sitsikleit" asemel linnaoludes nüüd "püksid, püksid, püksid"! Kui palju on tema hoidnud enda suu kinni ja kuulanud ning me ei sea seda kahtluse alla, vaid imetleme tasakaalu ja rahu, mis ühe inimese seest õhkub. Kui oleksime tasa, näeksime ka seda, kuidas meie pereelu on aja jooksul muutunud.

Loba meie peas ja ümber segab hingerahu

Mis aga toimub paljude linnaelanike askeldustes mööduvate peade sees. See on miski, mis paneb antidepressantide ja rahustite müüginumbrite statistilised tulbad aasta-aastalt kõrgemale taeva poole sirutuma. See miski mõjutab ka pereelu.

Inimpsüühika asjatundjad on väitnud, et skisofreenia ja tavalise inimese argise mõttetulva vahel on väga õhuke piir. Nagu hullumeelsuse ja geniaalsuse vahel. Inimest, kes tänaval ringi käies pidevalt omaette räägib, peame me hulluks. Ometi vatrab meie kõigi peas pidevalt üks hääl, korrates enamjagu mustriks kujunenud sundmõtteid. Kuna me peame seda omaenese hääleks, on meditsiiniliselt nagu kõik korras. Kui me aga sedasama teksti kõva häälega pobisema hakkaks, saaksime ümbritsevatelt diagnoosi. Kuid milline oleks meie maailmatunnetus, oma laste ja pereelu tajumine siis, kui liigne loba peast kaoks?

Enamjagu oleme argielus nagu transis. Tegutseme, räägime ja mõtleme, ilma et suudaks hiljem täie selgusega meenutada, mida me teatud kindlal hetkel peas mõlgutasime ja samal ajal kehaga tegime. Täpselt teame vaid seda, mis antud momendil selgelt tähelepanu tõmbas - punane auto keeras ette, keegi loksutas kohvi mulle varruka pihta, või sai ette võetud mingi tõesti tugevat keskendumist vajav toiming.

Mõtete, tegemiste ja jutu kokteil on meie argielus selgelt liiga suure hulga komponentidega, et nimetada seda puhaste maitsenüanssidega nektariks. Lase baarmannil sada, või piisab vaid kui ka kümme peent napsu kokku segada ja kokteil on juba lääge surrogaat. Ei pea olema kunstnik teadmaks, et palju värve koos on pruun. Pruun meenutab jääkprodukti - fekaali - kui lubate. Vahel on pruun küll tore, kuid kui kogu elu kannab sellist tooni, hakkame igatsema midagi kirkamat. Elimineerides mõned osised värvide gammast, hakkavad meid oma ilu ja kirkusega võluvad spektrid eredamalt välja tulema. Tulemus on pingutust väärt, kasvõi senisega kogetuga võrdluse saamiseks.

Vaikimine muudab teadlikuks

Erakluses vaimseid praktikaid teinud inimesed teavad, et päev-paar, aga ka mõned nädalad või kuud vaikselt olles ning mitte liigselt uusi tundeid loovat infot peale lastes, hakkavad mõtted vaibuma. Rahus olles hakkad tähele panema, mis peas üldse toimub. Mitmed kihid kaovad ning kui siis kuskilt mõnda heli või kellegi juttu kogemata kuuled, tuleb see su teadvusesse tohutu pahvakana nagu öövaikuses järsult mängima pandud raadio. Isegi kui mõtetest täiesti vaba ja kirgast olekut pole veel saabunud, siis mürast puhastatud peas olevad vähesed esilekerkivad mõtted on sageli väga puhtad ja geniaalsedki. Siis tulevad sageli välja parimad lahendused vastuseta probleemidele, uued äriideed, mis varem olid segaste argimõtete sees peidus. Siis leiad vastused ka  sellele, kuidas oma pereeluga edasi minna.

Ka emotsioonid, mis tavaelus mõtetest läbipõimununa meid reaktsiooniliselt käituma panevad, vaibuvad. Tunded, mis veel ilmnevad on selged, teadvustatud ning reedavad palju kirkamalt meie tüüpprobleemide olemust. 

Ka igapäevaelus kogevad paljud meist just hommikuste mõtete ja ideede erilist selgust ja kirkust - just siis, kui meel on 7-8 tundi kõnest ja mõtetest puhanud.

Laste puhul võiks juba eos mõelda, et miks lasta nende peadel ja psüühikal nii prügi täis minna, et nad peavad läbi suurte elumõõnade hakkama ise otsima lahendust, mil moel oma mõtetest tulvil pead tühjaks saada. Kust kergendust leida.

Koos vaikimine laseb välja areneda peenel intuitsioonil ja maailmatunnetusel. Fantaasiatel ja ideedel. Emotsioonide tajumisel ja kaaslase mõtete ja tunnete tabamise oskusel.

Vaikimine annab rääkimisele kaalu

Siinkohal võib tekkida õigustatud mõte, et kas vaikimise asemel ei peaks me oma lastele juba maast madalast õpetama just oma tunnetest, mõtetest ja probleemidest rääkimist. Üldteada on pereeludes aset leidvad sasipuntrad, kus juba lapsena eneseväljendamist mitte harjutanud inimesed täiskasvanuna suhetes läbi kukuvad, sest asjad jäid lahti rääkimata. Mees on tumm, tuim ja mühakas ning naine tuututab ja tänitab niisama, ilma et tal midagi asjalikku öelda oleks. Seda mõlemat muidugi vastavalt vastassoo pilgu läbi vaadatuna. Lapsed on kogu kupatuse tunnistajad ning võtavad automaatselt mustrid üle, oskamata neid hiljem kuskilt otsast välja kangutada.

Nii, et rääkimine on tähtis. Muidugi on! Kuid enne rääkimist oleks mõistlik piltlikult öeldes maha istuda ja mõni aeg vaikida. Vaikida eneses selguse saamise nimel, et settiks välja materjal millest rääkida. Selleks, et saada aru, kust mul need lahti vestlemist vajavad tunded tulevad ja millised nad õigupoolest on. Võib-olla tekib tunnete ja mõtete virr-varri vaibudes arusaam, et meid häirivad teemad on olnud vaid illusioon. Oleme ringi sahmides ja kõikide arvamusi kokku liites üle mõelnud ning üle reageerinud.

Seega, isegi kui idee vaikimise mõttekusest kirjapildist lugedes segaseks jääb, tasub seda huvitava kogemuse saamiseks siiski proovida. Polegi mõtet loota või karta mingisugust esoteerikute poolt huvitavaks räägitud teadvuse nihet salapärases vaikimises. Vähemalt tunnete end kõnepaastu järel oluliselt puhanumana, sest kõne väsitab. Milleks muidu klienditeenindajad või telefonimüüjad, kes võibolla füüsiliselt midagi tööpäeva jooksul ei teegi, õhtul nii läbi on.

Vaata ka: www.tibetmed.ee

Allikas: http://perejalaps.delfi.ee

Vaikimise imelist ja tervendavat kogemust saad proovida 1. ja 2. novembril toimuvas hingedeaja meditatsiooni- ja vaikuselaagris.

Lisa kommentaar

Kommentaarid