Mis lapsel mureks on?

Allikas: www.perekool.ee
Kui laps on kurb, agressiivne, ärrituv, ei kuula vanemat jms, siis nimetatud käitumised ei viita peaaegu mitte kunagi ebanormaalsusele ega arenguhäirele. Reeglina on laps lihtsalt hädas. Ta ei saa veel aru ei iseenda sees ega maailmas toimuvast, ta vajab abi: kuulamist, toetamist, mõistmist, mõistlikke ja toimivaid piire.
Kui vanemad õpiksid laste käitumisse peidetud sõnumitest paremini aru saama, läheks elu palju lihtsamaks

Väikelaps ei oska öelda: palun ära ole nii kaua tööl, mul on sind väga vaja. Selle asemel hakkab ta õhtul issiga unetsirkust tegema: ei jää kuidagi magama, tahab teist patja, veel üht kaisukaru, juua, pissile, veel üht muinasjuttu. Laps ei oska öelda: emme, sinu tempo on liiga kõrge, ma tunnen end kiirustades hirmus halvasti. Selle asemel heidab ta hommikul esikuvaibale pikali, keeldub riidesse panemast, jopevarrukas läheb tagurpidi, saapad sassi.

Kui vanemad õpiksid laste käitumisse peidetud sõnumitest paremini aru saama, läheks kummagi elu palju mõnusamaks.

Kui laps on kurb, agressiivne, ärrituv, ei kuula vanemat, keeldub koostööst jms, siis nimetatud käitumised ei viita peaaegu mitte kunagi ebanormaalsusele ega arenguhäirele. Reeglina on ülereageerivalt käituv laps lihtsalt hädas. Ta ei saa veel aru ei iseenda sees ega maailmas toimuvast, ta vajab abi: kuulamist, toetamist, mõistmist, mõistlikke ja toimivaid piire.

Vanemad, seistes silmitsi nutva või agressiivse lapsega, tunnevad tihti abitust ja pahameelt. Kui õpitakse aru saama lapse kogemusest, tema tunnetest ja vajadustest, tuleb ka mõistmine, et laps ei tee midagi niisama, ta lihtsalt seisab ausal ja eakohasel moel enda eest.

Mõistagi on lapse arengusse puutuvate küsimustega loomulik pöörduda spetsialisti poole, kuid esimene spetsialist, kelle poole vanem pöörduma peaks, on ikka ta ise. Oluline on märgata, et kõik see, mis juhtub meiega, juhtub ka meie lastega. Meie ärritus, viha, rahulolematus, õnnetuolek jms peegeldub meie laste käitumistes, seda väga erinevatel viisidel. Ka nii, et pealtnäha tundub seoste loomine võimatu.

Täiskasvanu elab tihti oma kiire ning stressirohke elumulli sees, ega pruugi tähele panna, kui kõrvalejäetu, kurva või ärevana võivad tema kõrval tunda end lapsed.

2011.a. jaanuaris Tallinnas toimunud vanemahariduse konverentsil küsis peaesineja, Taani pereterapeut Jesper Juul: kuidas me saaksime oma armastavad tunded muuta armastavaks käitumiseks? Me kinnitame oma lastele alatasa (ja teistelegi, kellest hoolime), et armastame neid – ja lahkume siis kiirustamisi oma tähtsate tegemiste juurde. Ent kui lähisuhetes puudub emotsionaalne kättesaadavus, on armastussõnum tegelikult tühi.

Loomulikult on tore armastust ka sõnadega öelda, kuid veel olulisem on vanemal endalt küsida: kas minu laps saab piisavalt minu aega ja tähelepanu? Kas me usaldame teineteist? Kas ma respekteerin tema tundeid, vajadusi, arvamusi, lahendusi? Kas pean teda täisväärtuslikuks, eraldiseisvaks isiksuseks? Kas ma olen kohal, kui ta mind vajab? Kas meil on koos tore olla?

Ka siis, kui vanem vastab jaatavalt peaaegu kõigile neile küsimustele, tuleb ikka ette, et laps emotsionaalselt üle reageerib. Kui vanem vastab neis olukordades rahulikkuse ja aktsepteerimisega, kinnistub lapses teadmine, et tundeid pole võimalik vältida, kuid kindlasti on võimalik kõiki tundeid mõista ja valitseda.

Kui vanem arvab, et tema hoolitsus ja tähelepanu on olnud kõigiti piisav, kuid lapse areng ja käitumine teevad ikkagi suurt muret, võiks rääkida perearstiga, kes on pädev soovitama pöördumist nt psühholoogi, psühhiaatri või lasteneuroloogi poole.

Autor: Meelike Saarna, pere- ja paarinõustaja

Allikas: www.perekool.ee

Lisa kommentaar

Kommentaarid