Mitu elu meil on?

Mitu elu meil on? See küsimus painab meid tsivilisatsiooni algusest peale. Kas elu lõpeb surmaga? Kas me läheme üle teisele tasandile? Kas tuleme tagasi planeedile Maa? Minu uues raamatus „Aleph" kirjeldan oma isiklikku kogemust väga delikaatses asjas: ümbersünd.

Kõigepealt tuleb meil jätta kõrvale mõte, et aega saab mõõta. Ei saa. Oleme loonud selle süsteemi, mis on absoluutselt vajalik selleks, et ühiskond toimiks - vastasel korral ei jõuaks me õigeks ajaks rongile või kook läheks ahjus kõrbema. Oleme ühtlasi sunnitud looma enda ümber nähtava reaalsuse - muidu poleks inimsugu kunagi kiskjate seas ellu jäänud. Oleme välja mõelnud teatud asja, mida nimetatakse mäluks, sellise, nagu on arvutis. Mälu aitab meil end ohu eest kaitsta, võimaldab meil elada ühiskonnas, leida toitu, kasvada, anda kõik õpitu edasi järgmisele põlvkonnale. Aga see ei ole elu ise.

Aeg ei möödu - on vaid praegune hetk. Siin ja praegu, kui ma seda kirjutan, on ka mu esimene suudlus ja klaverimuusika, mida mu ema mängis, kui mina samal ajal elutoas olin. Ma olen kõik, mis ma olen olnud, ja kõik, mis minust saab. Et millelgi ei ole algust ega lõppu - igavik on olevik -, siis elan ma kõiges selles, mis on toimunud ja mis on alles ees.

Me kardame seda. Me soovime näiteks, et armastus peatuks selles hetkes, mil kõik on kõige paremas korras - aga see on lõks, sest armastus muutub koos olevikuga. Kas ma olen 30 aastat abielus olnud sama naisega? Ei. Tema on muutunud, mina olen muutunud, meie armastus on ühes sellega muutunud.

Miski pole alanud sünniga ja miski ei lõpe surmaga. Te võib-olla küsite: kus on need, kes on läinud? Kunagi, mitte iialgi ei kaota me neid, kes on meile kallid. Nad on meiega koos, sest nad ei ole surnud. Kujutlegem rongi: ma ei näe, mis on vagunis, mis on minu ees, kuid seal on inimesed, kes reisivad samas ajas ja samas ruumis, kus mina, kus teie, kus kõik. See, et me ei saa nendega rääkida, ei saa teada, mis toimub teises vagunis, on täiesti tähtsusetu - nad on seal olemas. Nii on see, mida me nimetame eluks, paljude vagunitega rong. Vahel oleme ühes, vahel teises vagunis. Vahel läheme ühest teise - kui näeme und või kui laseme ennast kanda ebatavalisel.

Ilmselge, et kõik see kuulub salapära maailma. Ent kui sageli oleme juba kogenud seda äratundmise tunnet, niinimetatud déjà vu'd vaid silmapilguks (mida me püüame kiiresti unustada, sest see ei sobi kokku meie tavaloogikaga) ning oleme kindlad, et oleme varem käinud selles kohas, olnud selles olukorras või tundnud seda tunnet.

Me rändame ajas igal ööl. Teeme seda alateadlikult, kui näeme und - läheme oma lähiminevikku või kaugesse minevikku. Ärkame, mõeldes, et elasime unenäos üle täiesti absurdseid asju - kuid see ei ole nii. Olime teises mõõtmes, teistes eludes, mida me elame samaaegselt kogetuga, ent kus asjad ei toimu täpselt nii nagu siin.
Mitut elu oleme juba elanud? Tegelikult on küsimus teistsugune: mitut elu me elame praegu? Vastuse annab igaüks ise.

Allikas: ajakiri Psühholoogia sinule, kirjastus Pilgrim