NÄDALA ALKEEMIK: KERLI KÕIV

Juba varasest east alates on armastatud popstaar Kerlit huvitanud esoteerika, eneseareng ja teadlikkuse tee. Ta levitab armastuse ja valguse sõnumit ning räägib Alkeemia lugejatele, kuidas hirmust üle saada.
"Minu elu mõte ongi tegeleda enda teadvusega – et ma oleksin teadlik, et ma oleksin armastus," ütleb Kerli Kõiv

Mis on sinu senise elu tähtsaimad vestapostid?

Kui minult küsitakse, kuhu ma tahan jõuda, siis minu jaoks ei ole eesmärk teatud hulgale inimestele esineda või just nii palju plaate müüa. Minu elu eesmärgiks on olla õnnelik. Kui ma mõtlen tagasi oma varasemale elule, siis kõik see, kuidas ma sündisin, väike olin, elasin – kõik oli justkui alati minu vastu. Aga mul oli ikkagi meeletu usk, et ma lähen ja ma teen oma unistuse teoks.

Elvas sündides ja üles kasvades tundsin ma ennast kui tulnukas. Ma tahtsin alati midagi rohkemat. Ma teadsin, et kusagil on põnevad kohad ning huvitavad inimesed ja kogemused, mida ma tahan saada. Tegelikult ilma iseenesele teadvustamata ma visualiseerisin väiksena hästi palju. Nüüd olen visualiseerimise pigem lõpetanud, sest mul on tekkinud täielik usaldus. Enam ma ei tee mingeid ettekirjutusi - tuleb see, mis tulema peab. Aga väiksena ma tõesti visualiseerisin mitu tundi päevas.

Kas need visualisatsioonid on tänaseks täitunud ehk kas see toimis?

Jah, need on täitunud.

Oled varemgi rääkinud sellest, et sa ise lood oma maailma, oma reaalsust. Sellest räägitakse tänapäeval väga palju. Kogu eneseabivaldkond müüb seda hästi ja tihti on see ka paljudele inimestele, kel eneseusku ei ole, abiks. Räägi lähemalt, kuidas sina seda tegid?

Ma lihtsalt tegin seda endale tegelikult otseselt teadvustamata. Kujutasin ette, kuidas ma lähen Ameerikasse ja esinen laval inimestele. Kui sa oled väike ja sul on illusioon, siis see on pigem ikkagi suhteliselt kahemõõtmeline. Sa vaatad, et lahe on olla laval ja see on väga äge elu, aga sa ei näe, kui palju tööd selleks tegelikult kulub.

Kõike seda ette kujutades tekkis mulle alakõhtu selline mõnus ärev tunne. Minu jaoks oli sel hetkel visualiseerimine tegelikult oma reaalsuse eest põgenemine. Ma elasin justkui mingis teises maailmas. Ma arvan, et sellel kõigel on väga palju pistmis sellega, et mu elu on niimoodi läinud.

Mu vanemad on ateistid ja ma mäletan, et ma kogu aeg otsisin midagi. Olin juba kolme aastaselt rahustite peal... Arvan, et mul olid mingid eelmiste elude lahendamata probleemid, arvatavasti oli olnud mingi autoõnnetus, sest ma väiksena lükkasin kogu aeg inimesi tee pealt ära. Igatahes olid mul hästi suured hirmud ja foobiad.

Viieselt olid mul juba suured eksistentsiaalsed küsimused. Näiteks ma tahtsin teada, et mis juhtub pärast surma. Ema ütles minu küsimuse peale, et siis ongi kõik, siis läheb kõik mustaks, mitte midagi ei ole ja ussid söövad su ära. Mõtlesin, et see ei saa ju olla õige, et mul on ju selline teadvus ja energia, kõik see ei saa ju lihtsalt nii kaduda. Mul oli juba siis palju küsimusi ning mulle oleks meeldinud arutada nendel teemadel.

Umbes seitsme aastasena läksin koos ühe vene perega, kes elas meie trepikojas, pühapäevakooli. Ma mäletan, et me kleepisime seal Jeesuse pilte ja vatist pilvi. Kõik teised olid seal peredega ja mina olin üksi. Nii ma käisingi seal ainult paar korda, sest tundsin end seal üksikuna.

Kolmteistkümneselt tekkis mul väga sügav esoteerikahuvi. Teismelisena olid mul kõik esoteerikat puudutavad raamatud, mida oli Elvast võimalik leida, läbi loetud.

Kas oled tänaseks selle, mida sa tookord nii noorelt otsisid, tänaseks leidnud?

Ma olen sellele kindlasti lähemale jõudnud. See ongi lahe, et ega tegelikult me ju ei tea - absoluutset tõde ei ole olemas, igaühel on tema enda tõde. Aga ma otsisin ilmselt lihtsalt rahu, armastust ja teadlikkust. See on ka valik, et mida sa hakkad endas treenima. Näiteks hirmu energiale ma aega ei anna ja seega on seda järjest vähem ja vähem.

Tegelikut enne oma tänavust Pärnu kontserti ma tundsin hirmu. See oli minu jaoks huvitav, sest ma ei ole hirmu tundnud juba mitu kuud, ma olen selle endast välja juurinud. Aga see oli huvitav kogemus. Minu elu mõte ongi tegeleda enda teadvusega – et ma oleksin teadlik, et ma oleksin armastus. Ja ülejäänu - see et ma olen laulja - see on roll, mida ma mängin ehk töö. See on tegelikult kõrvaline.

Aga mis on üldse teadvus? Mis on sinu nägemus sellest?

Tegelikult ma ei tea. Ja see on väga vabastav tunne - endale tunnistada, et sa ei tea. Võibolla viiekümne aasta pärast suudetakse seda seletada. Aga minu jaoks on kõige olulisem tunda armastust kogu aeg. Minu jaoks tähendab see, et ma olen teadlik, et ma tunnen armastust.

Kuidas teadlikkuse teele jõuda? Sa oled rääkinud, et tegeled teadlikult sellega, et olla oma tunnete ja mõtete valitseja. Kuidas seda reaalselt teha?

See, et sa jõuad selle pideva ja püsiva armastustundeni, mis on ka minu eesmärk selles elus, nõuab oma tunnete ja mõtete jälgimist. Mida rohkem sa neid jälgid, olles teadlik, et aegajalt löövad mingid lained pea peal kokku ja teades, et sa ise oled siiski nende valitseja. See treenib ja see läheb ajapikku järjest lihtsamaks. Praegu on juba nii, et kui ma näen, et mul tuleb hirm või kui ma hakkan väga planeerima, nagu mul oleks suur kontroll asjade üle, siis ma juba naeran. See on treenitav ja see on teadlik valik.

Palju on räägitud, kuidas hirmuga tegeleda, kuidas ületada seda või valitseda. Mis nippe sina kasutad hirmust üle saamiseks?

Kui ma tunnen, et minus on hirm, siis ma üritan endaga mõistukõnet pidada. Kuidas see tunne mind teenib, milleks on see vajalik? Ma ei suru seda alla, aga kui see ei ole vajalik ega pole edasiviiv jõud, siis ma aktsepteerin, et minus on selline tunne ning üritan ka mõista, miks ma seda kogen. Tegelikult hoiab hirm inimest tagasi ja mul ei ole vaja võtta seda tunnet enda sisse.

Teismelisena vaevlesid sa tohutu maailmavalu käes ja sul oli meeletu eksistentsiaalne äng, sa üritasid isegi enesetappu, sul oli bipolaarsus – see kõik on karm, raske ja väsitav. Praegu sa tundud olevat omadega mäel – sa oled särav, rahulik, positiivne, sul on selgus, et kuhu suunas sa liigud. Kui sa mõtled teismeliste peale, kes on praegu maailmavalus, siis mida sa neile soovitaksid? Kuidas sellest kõigest valutumalt välja kasvada?

Ma üritan rääkida internetis hästi palju noortega, täitsa südamest südamesse. Raske on anda mingit konkreetset nõu, sest väljakutsed kasvatavad sind inimesena. Kui ma saaksin enda jaoks aega tagasi keerata, siis ma ei usu, et ma midagi teistmoodi teeksin.

Raskused õpetavad kaastunnet. Minul oli see äng sellepärast, et ma teadsin, et midagi on kusagil, aga mul ei olnud kellegi käest küsida, sest seal, kus mina elasin, Elvas, inimesed minu ümber ei huvitunud enese arendamisest. Ma ei teadnud, kas üldse kusagil maailmas leidub keegi, kellega saab selliseid asju arutada...

Maailm tundus sellel ajal nii väike ja ma tundsin, et ma absoluutselt ei kuulu sinna, tundsin, et ma olen justkui mingilt teiselt planeedilt. Minu jaoks oli reaalsus hoopis teistsugune, alates sellest, et ma teen valiku olla õnnelik ja annan endast parima, toon valgust ning kuidas ma teisi kohtlen. Ja seda kõike teadlikult.

Kõige olulisem on leida endale mõttekaaslane, kellega on kokkupuutepunkt mingil tasandil. Kui inimene sünnib, siis esimesed 15 aastat ta elab selles reaalsuses, mis tema vanemad on loonud, aga sealt edasi on juba enda luua kogu see reaalsus, milles elama hakatakse. Ja üks reaalsus pole parem või halvem, need on lihtsalt erinevad. On erinevad õppetunnid ja need dünaamikad on väga huvitavad.

Milline on sinu loomeprotsess: kust see muusika tuleb ja kuidas vormub loominguks?

Ma arvan, et laulud on juba kõik kusagil olemas. Ma arvan ka, et aeg ei ole lineaarne ja seega on kõik juba olemas. On väga maagilisi hetki - seda räägivad paljud lugudekirjutajad, et laul lihtsalt tuleb, sina seda ei kirjutagi. Sõnad ja viis on juba olemas, sul lihtsalt vedas, et olid õigel ajal õiges kohas ja said selle laulu siia dimensiooni tõmmata.

Selleks, et neid maagilisi hetki juhtuks, tuleb pidevalt kohal olla. Neid hetki tuleb siiski harva. Laulukirjutamine on oskus, mida sa siiski aastaid treenid. Kui saabub see maagiline hetk, kus laul lihtsalt tuleb, siis see on nagu kingitus tehtud töö eest. Ehk siis see, kes neid laule siis saadab, näeb, et sa oled iga päev ilusti trennis ja siis annab sulle medali.

Kas sul on mõni selline laul, mis on sel viisil tulnud?

Minu plaadi "Utopia" peal on lugu "Love Me or Leave Me". Sellega oli küll nii. Produtsentidel oli väike klaverijupp mängitud sisse, ma palusin selle kordama panna enda jaoks ja läksin mikrofoni taha ning siis see lugu lihtsalt tuli – otsast lõpuni. Mul on seda veel olnud päris mitme lauluga.

Üks põnev teema on vandenõud, millest mitmeid seostatakse ka meelelahutustööstusega. Ehk oskad sina selles masinavärgis tegutsejana rääkida natukene muusikatööstuse sisemistest reeglitest ning telgitagustest ja nööritõmbajatest?

Ei tasu olla naiivne - kindlasti on olemas väike protsent inimesi, kes kontrollib meelelahutustööstust, meediat, ravimitööstust jne. Samas paranoiasse laskumine on kõige hullem asi, mida me saame teha.

Ära vaata kaheksa tundi telekat, keegi ju ei sunni sind seda meediat tarbima. Vali ja loo ise enda reaalsus. Anna nii palju valgust ja armastust kui saad. Märka, mida sa endale suhu paned. Muidugi on keegi, kes kõike kontrollib, aga sinul on ikkagi teatud võim seda kas tarbida või mitte tarbida.

Kas ja kuidas on võimalik kõige selle sees siis ikkagi vaba olla?

Mina usun, et saab olla vaba. Mul oli hästi suur äratundmine just eelmisel kuul, kui oli maale kõige lähem täiskuu viimase 25 aasta jooksul. Siis me käisime koos sõpradega Los Angelesest väljas viietunnisel kanuumatkal. Siis oligi suur äratundmine, et kõik see, milles me igapäevaselt oleme, on vaid inimeste ehitatud maailm - need reeglid, see kollektiivne teadvus, välimus, raha, edu.

Seal, maaga üheks sulandudes, pori sees lamades, tundus kogu see asi eriti absurdne. Elades Los Angeleses on minu jaoks paljud asjad seal ikkagi väga absurdsed. Ma tegin enda jaoks otsuse, et ma mängin nö maailma reeglite järgi täpselt niipalju, kui mul ellujäämiseks on vaja, sest mulle meeldib elada enda majas, mulle meeldib minu stuudio, tahan kvaliteetset toitu tarbida ja reisida - aga ma ei ole otseselt kõige selle ori.

Sinu jutust jääb mulje, et maailma müstiline pool on sulle vägagi tuttav. Rääkisid, et oled juba teisemeast saati esoteerikahuviline. Tean, et sind huvitavad ka kristallid - räägigi pisut neist ja sellest, kuidas sa nendega suhtled, mis mõju neil sulle on ja kuidas sa neid kasutad?

Ega ma nüüd väga suur kristallimaag ei ole, aga jah, mul on küll temaatilisi raamatuid ja kristalle. Mulle meeldib näiteks väga roosa kvarts, tal on hästi pehme ja rahustav energia. Eks neis kivides ongi talletunud mingisugune informatsioon. Me üritame mõista kõiki teisi liike, loodust, puid ja taimi, aga päris lõpuni me neid kindlasti ei mõista.

Milliseid maagilisi abivahendeid või esoteerilisi tehnikaid sa veel oma elus kasutad?

Mulle väga meeldib lugeda kaarte. Mul on mitmeid erinevaid kaarte, nii selliseid armsaid laste kaarte kui ka taro kaarte. Ühed mu lemmikud on Alistair Crowley taro kaardid, mida ta meisterdas 13 aastat koostöös ühe kunstnikuga. Peale seda, kui need valmis said, said nad mõlemad surma. Neis kaartides on väga palju väge ja nad on hästi ausad. Aga eks need asjad on kõik rohkem nagu lõbu pärast, sest kõik põhiline on sul ju tegelikult enda sees olemas.

Sa tegeled ka reikiga - mis sind selle juures võlub?

Sest see lihtsalt töötab. Mul on hetkel küll veel vaid esimene aste tehtud. Selle spirituaalsusega on selline lugu, eriti Los Angeleses, et paljud asjad on lihtsalt äriks tehtud. Kõik need usundid, kabala jne. Mulle eriti ei meeldinud mu reiki õpetaja, aga ma sooviksin leida endale tõsiselt hea õpetaja, et reikiga tõsisemalt tegeleda.

Kas sul on ka mõni kindel oma rituaal?

Näiteks enne lavale minekut ma palvetan, et läbi minu jõuaks inimesteni nii palju valgust kui võimalik. Et nad lahkuksid kontserdilt laetuna. Ja kui ma ei tunne seda energiat voolamas, siis minu jaoks on see show läinud ka halvasti. Vahel ei saagi keegi teine sellest aru, peale mu enda.

Kelle poole sa palvetad ja milline on sinu suhe Loojaga?

Ma ei oska konkreetselt isegi öelda... See on lihtsalt midagi suurt ja valget. Tegelikult on ju jabur, et inimesed kutsuvad jumalat või loojat erinevate nimedega ning kaklevad ja lausa tapavad selle pärast. Ma küll ei vaata sellele viltu, aga organiseeritud religioon ei ole minu jaoks. Pigem on see niiöelda Looja minu jaoks puhas armastuse energia.

Räägimegi armastusest. Sinu esimene debüütalbum oli "Love is Dead" ("Armastus on surnud") ja neli aastat hiljem tulid välja hitiga "Army of Love" ("Armastuse armee"). Mis on sinu jaoks armastus?

Armastuse tunne ongi see, et sa oled täiesti ühenduses algallikaga. Sa oled õigel teel ja ei anna hinnanguid. Mul on tihtipeale ka nii, et olles kellegagi koos ühes ruumis, tunnen seda, mida tema tunneb. See on ülevoolav tunne. Seda armastuse tunnet aitas minu jaoks voolama saada vabastav hingamine. Peale sellega tegelemist ma hakkasin märkama, et mul on palju vähem hirme. Aga eelkõige on see muidugi oma valik - valida armastus.

Kas armastus päästab maailma? Ja kui, siis kuidas?

Me oleme hästi enesekeskne liik. Kui ütleme, et maailm on minu vastu, siis me tegelikult mõtleme näiteks kolme inimest, kes on meile viimasel ajal halvasti öelnud. Me ei tea ju, mis see tõde täpselt on, oleme ju ainult 40 000 aastat vana liik.

Maailmas on aga sadu tuhandeid liike, kes tegelikult samamoodi omavahel suhtlevad, kellel on oma reaalsus, oma lugu. Mõned neist on miljoneid aastaid vanad. Meie lihtsalt oleme väga enesekesksed. Vaata, kuidas me maailma kohtleme, lihtsalt võtame kätte, raiume puud maha, sööme loomad ära...

Aga kas armastus päästab maailma? Maailm ei vaja päästmist, maailmal on kõik hästi. Meil on olnud jääajad, maavärinad, loodus on tohutult võimas! Piisab vähesest, et meie liik oleks kadunud. Maailm on suurem kui meie. Aga kas armastus päästab inimesi - seda kindlasti. Armastus on kõige võimsam energia ja kõige suurem jõud.

Kuidas on sul lood romantilise armastusega?

Hästi. Kõigepealt tuleb muidugi ennast armastada selleks, et saaksid kedagi teist armastada. Armastatu ei saa olla sinu tühja koha täitja. Minu jaoks on minu armastatu lisa. Justnagu, et mul on juba väga hea kook, aga tema on veel selleks vahukooreks koogi peal.

Mina usun, et hästi oluline on suhtes vabadus - mina ei taha takistada teise inimese eluteed. Kui ta leiab ka mingil hetkel kellegi teise, armub ja on õnnelik, siis miks ma talle seda keelaksin? Kunagi olin ka mina hästi armukade ja kontrolliv. Aga mida aeg edasi, seda enam ma saan aru, et oluline on vabadus. Ma küll tahan olla monogaamses suhtes, aga mitte sellepärast, et kardetakse, et teine petab, vaid kuna mõlemad lihtsalt ei taha olla kellegi teisega.

Mida tähendab sinu jaoks naiseks olemine? Mis on naiselikkus? Mis on naise vägi?

Minu peres on olnud sellised naised, kes toidavad ära üheksa last ja mehe pealekauba. Mina selline naine olla ei taha. Ma oleks hea meelega sellise mehe naine, kes teeb otsuseid. Aga vot ei ole sellist meest veel tulnud. Ikkagi on nii, et mina olen vedurijuht ja mees on vagun.

Kui aga ajaloos tagasi vaadata, siis mehed olid ju kogu aeg sõjas ja naine pidiga hästi tugev olema. Ma ei pea ennast nüüd väga naiselikuks naiseks, aga ma arvangi, et meie maailmas on naiselikkus ja naised väga maha surutud. Kui rohkem naisi oleks kõrgetel positsioonidel, siis ilmselt otsustataks asju rohkem südame järgi. Aga ma usun, et see aeg on tulemas. Selline aeg on ka olnud ju. Kasvõi meie enda Taara usk, kus austati Emakest Maad.

Kui me räägime väärtustest, siis milline on tõeliselt mehelik mees?

Kui ma vaatan mehi Eestis ja USA-s, siis nad on väga erinevad. Soorollid on hoopis teisiti jagunenud. Eestis mehed kodutöid väga ei tee ja naised loodavad, et pigem teenib head palka mees. Selle kohta ei saa isegi öelda, et mis on õige või vale. Lihtsalt on huvitav vaadata, mis toimub. Minu mees on näiteks hästi emotsionaalne, ta tahab rääkida, ta tahab tunda, et me oleme ühenduses. See ongi erinev, kes kellele sobib. Pole ühte vastust.

Oled öelnud, et sinu muusikat mõjutab usk inglitesse ja haldjatesse. Räägi natuke sellest, kes need olendid on?

Ma olen märganud, et mind inspireerib hästi palju õhu element, see on mulle hästi hingelähedane. Mul on näiteks laul "Walking on Air", samuti "Zero gravity" oli kirjutatud hümnina sülfidele, kes on justkui pallikesed - kui inimesel on mõte, siis neile tekivad käed ja nad kannavad need sinu mõtted universumisse. Mütoloogias ja ka minu unistustes on nad siiski pigem sellised ilusad graatsilised olendid. Ja haldjatesse usun ma ka.

Rääkides inglitest, siis viimasel ajal mul nendega väga sügavat suhet ei ole. Mingi hetk ma suhtelsin nendega hästi palju. Palvetasin nende poole ja palusin abi. Ja seda ma ka sain. Iga kord kui sa palud abi, siis seda sulle ka tegelikult antakse. See on selline lihtne vahend, mis on antud kõigile kasutada aga mingil põhjusel inimesed kasutavad seda väga vähe.

Ma olen näinud tule hingi tules tantsimas ja olin üllatunud, et see element ennast mulle nii avas, sest tegelikult mul tule elemendiga väga tugevat sidet ei ole.

Kas sa oled unenägija?

Jah. Vahepeal ma ei näinud üldse unenägusid aga nüüd olen hakanud jälle nägema. Minu vanaemal on selline võime, et ta näeb unedes asju ette. Aga mida aeg edasi, seda vähem ma tunnen, et tahan asju ette teada.

Ka visualiseerimisega on praegu nii. Ma ei taha tulevikus olla, ma tahan, et kogu mu energia oleks kohal. Tegelen iga päev vähemalt tund aega kohaloleku treenimisega. Näiteks käin mägedes matkamas ja ei vaata mäetippu egda seda, palju veel minna on, vaid õpin seda, kuidas olla kohal.

Kui nüüd rääkida maavälisest mõistuslikust elust, mille otsingud on käinud aastatuhandeid, siis mis sina arvad, kas universumis on veel teisi kosmilisi rasse, intelligentseid tsivilisatsioone?

Muidugi on! Isegi ju siin maapeal on veel tuhandeid liike, keda me ei ole suutnud päriselt mõista või avastada. Võtame kasvõi ookeani põhjas elavad liigid. Ma usun küll, et meie reaalsus ja see meie planeet, see on ikka väga väike kild kogu asjast.

Võtame ette tulevikuvisioonid. Sinu uue mini-albumi nimi on "Utopia". See on läbi ajaloo tähendanud ideaalühiskonda või võimatut. Milline on sinu nägemuse kohaselt ideaalne maailm?

Ideaalne inimkond oleks selline, kus ego ei eksisteeri. Kui inimesed elaksid armastuse seisundis, siis saaks hästi lahedaid asju teha. Tehnoloogiaid me arendame kõvasti, aga egoga on probleem. See on jällegi valiku ja treenimise küsimus. Ei tohi lasta hirmu energial ennast valitseda. Ürita elada armastuses ja olla nii hea, kui võimalik. Samas sellepärast muretseda ka ei ole mõtet, siis tekib taas hirmu energia ja kõik hakkab allamäge minema. Ego tuleb treenida, teen seda ka teadlikult ise kogu aeg.

Sa oled tihti viidanud eelmistele eludele. See näitab, et sa usud reinkarnatsiooni ja sellesse, et inimesel on hing, mis kulgeb läbi erinevate elude. Mis on inimese hing?

Ma ei teagi, kas meil kõigil on sees hing, mis on väike osakene sellest suurest ja see osakene käib siis mööda erinevaid kehasid...? Või lähme me sinna suurde tagasi...? Või kas üldse on selline asi, nagu ühe inimese hing..?

Tegelikult ma ju ei tea seda. Ma leidsin Michael Newtoni raamatud, kes on hüpnoterapeut ja on USA-s väga palju inimesi välja koolitanud. Nemad kasutavad sellist teraapiat, kus nad viivad inimesi tagasi eludevahelisse ellu. Kõik hinged, tuhanded inimesed, keda ta on hüpnotiseerinud ja kellest ta on oma raamatutes kirjutanud, räägivad, kuidas neil on hingetasandil samuti lasteaiad, koolid, grupid. Kuidas osad hinged sünnivad koos ja mängivad erinevaid rolle teineteise eludes. Mõni hing on näiteks väga ambitsioonikas, näiteks hing, kes valib endale välja vägivaldse lapsepõlve - see võrdub seitsme eluea õppetundidega. Need, kes üldse valivad raskeid elusid, on väga ambitsioonikad hinged.

Kõige hullem asi, mis sa teha saad, on enesetapp. Põhimõtteliselt, kui sa ennast ära tapad, siis sa lähed kohe tagasi, see on nagu klassikursuse kordama jäämine. See on suurim läbikukkumine. Vot neid raamatuid on mulle väga lugeda meeldinud. Kuigi, ega ju ikkagi keegi täpselt ei tea, kas see on tõsi. Lähitulevikus plaanin ma ise ka proovida sellist hüpnoteraapia seanssi, et enda eelmiste elude kohta välja uurida. Ma tahan kogu aeg rohkem teada, tahan areneda, tahan teada, mida oma elus paremini teha.

Mis on elu mõte?

Olla õnnelik!

Mida peab inimene tegema või teadma, et olla õnnelik?

Tuleb teha valik. Valida olla õnnelik.

 

Kerliga ajas juttu Ingrid Peek, toimetas Katrin Oidra

Kuula R2 saadet "Hallo, Kosmos!", kus külaliseks on Kerli.

Vaata Kerli kohta Facebookist

 

Lisa kommentaar

Kommentaarid