"NOSTRA CULPA": Vastamata armastuskirjad Eestile

Sel pühapäeval, 7. aprillil esietendub Mustpeade Majas president Ilvese ja nobelistist majandusteadlase Krugmani sõnasõjast inspireeritud lühiooper "Nostra Culpa", mis kummalisel kombel jätab Eesti meedia külmaks, aga välismeedia kirjutab sellest vaimustusega. Miks me vaikime?
"Nostra Culpa" loojad Eugene Birman & Scott Diel. Foto autor Kaupo Kikkas.

Eesti press on himukalt lahanud seda, kuidas mullu suvel meie president Toomas Hendrik Ilves küberruumis kriitikanooli pilduva majandusteadlase Paul Krugmani ägedalt paika pani. Näitas koha kätte! Võimsalt kaitses meid öises twitterisõjas! Aga nüüd, kui sellest on valminud teravmeelne lühiooper, kodumaine meedia ei kõssagi, küll aga on teemat käsitlenud suur hulk mainekaid välisväljaandeid.

Lühiooperi "Nostra Culpa" ("Meie süü") lõid Ameerika päritolu Eestis elav kirjanik Scott Diel ja helilooja Eugene Birman, kes elab USA-s, Inglismaal ja aeg-ajalt ka Eestis. Ilma mingi kampaaniata on sõna levinud ning viinud nad niinimetatud finantsooperiga mitmete mainekate meediakanalite veergudele ja eetrisse - BBC, CNBC, Bloomberg, MSN, NPR, Businessweek, Financial Times, The Sunday Times, Telegraph, LA Times, Wall Street Journal, CS Monitor, AFP, National Review, France24 jpt. Teemat on käsitlenud ka mitmed majandusblogid, seda on kajastanud väljaanded Ameerikas, Austrias, Rootsis, Soomes, Kanadas, Venemaal, Ukrainas, Tšehhis, Ungaris, Prantsusmaal, Taanis, Türgis, Lätis. Prantuse päevaleht Le Monde veedab Eestis terve nädala, et "Nostra Culpa" lavalejõudmise protsessi jälgida! Ja suuremates kanalistes on teema tähelepanu saanud mitte pelgalt uudisnupukesena, vaid enamasti ikkagi pikema loona, kus avatud sõnasõja tausta ning Eesti majanduslikku arengut.

Eesti on uhke oma saavutuste üle: oleme innovaatilised tiigrihüppajad ja start-uppijad, meie välisvõlga peab uurima luubiga ja kokkuhoidu tuuakse eeskujuks teistele riikidele. Püüame troonida nende edetabelite tippudes, mis meile mingilgi moel kättesaadavad on, näiteks internetivabadus. Uhkusega presenteerime oma lahedat kikilipsuga presidenti, kellel on suurepärane muusikaline maitse ja kes ei löö risti ette, et Nobeli preemiaga pärjatud majandusteadlasele keset ööd Twitteris koht kätte näidataJa nüüd, kui sellest kõigest on valminud üks tõeline maiuspala läänemaailma meediale, siis me vaikime.

Kas tõesti peitub tegelik loidus teema suhtes selles, et lühiooperi autorid pole eestlased? Ehkki Scott Diel elab siin juba aastaid oma eestlannast abikaasa ja pojaga ning Läti juurtega Eugene Birmani firma MyChef on tallinlaste seas populaarseim toidukuller - mõlemad panustavad siia oma aega, energiat, tööd, raha. Miks on viimaste kuude jooksul, mil eelpool mainitud välismeediakanalid mõnuga teemat naudivad, kodumaal kõik nii vaikne, nii vaikne..? Välja arvatud Eesti Ekspress ja Õhtuleht, kes teemast nupukese ilmutasid ning ERRi ingliskeelne uudisteportaal ja Raadio 2. Kas meie, kes me pidevalt nuputame, kuidas oma kuvandit kujundada ning end kuidagi heas valguses ja atraktiivse keskkonnana näidata, ei saa tõesti aru, et see materjal on puhas kuld Eestile välismeedias promo tegemiseks?

Kummastav on ka see, et piinlik lugu meie tantraturistidest, kes Bali pühas templis avalikult armurõõme nautisid, saab kodumaises pressis võimsa kajastuse, samal ajal kui kultuurisündmus, millest võiksime uhkusega nii kodus kui laias maailmas rääkida, ei jõua siin suurt kuhugi. Kohaliku majanduslehe Äripäeva visioon on "luua Eestis maailma kõige informeeritum ettevõtluskeskond" - ja samal ajal ei pööra roosa leht mingitki tähelepanu suurilma mainekates majandusväljaannetes huviga arutletud nn finantsooperile, mis ometigi annaks võimaluse eelpool mainitud eesmärgi täitmisele kaasa aitamisele. Üldse ei taha uskuda, et meie vaade ongi nii piiratud, et meediatarbija eelistab pigem peotäit pungitavaid tisse leheveergudel kui maailma mastaabiga tõsielusündmustel põhinevat lõbusat kultuuripärli.

Samamoodi, nagu me ei oska oma riigi positiivseks reklaamimiseks välismaal ära kasutada seda suurepärast materjali, kus maailma ühe mainekama majandusteadlase ja meie presidendi tuline vaidlus on mõnusa eneseirooniaga kõrgkultuuri vormitud, ei suutnud Eesti kinni haarata ka tunnustusest, et meil siin on maailma puhtaim õhk! Ülerahvastatud planeedi suurlinnade rikkurid ägavad sudus ja me ei tee mingitki pingutust, et neile teada anda, et nad võiksid oma puhkuserahad just siia, sellele väikesele vanajumala selja taga turvaliselt tiksuvale roheliste metsadega maale tuua. Aga ju meil on siis oma majanduse arendamiseks ja riigi reklaamimiseks teised prioriteedid ja meetodid ning see on juba minu isiklik probleem, et mulle tunduvad mõlemad need näited kui suurepärased aga minna lastud võimalused, et Eestist maailmas positiivset pilti maalida.

Helilooja Eugene Birmani ja libretist Scott Dieli loodud lühiooper "Nostra Culpa" esietendub Tallinnas Mustpeade Majas sel pühapäeval, 7. aprillil. Kahe gigandi põrkumise lugu lõbusas vormis jutustavat teost esitavad Tallinna Kammerorkester ja mezzo-sopran Iris Oja, kes jäljendab nii Krugmani kui Ilvest. Dirigendiks on Risto Joost. Pole vist üllatuseks, et pileteid ooperile täna veel on.


Autor: Ingrid Peek

 

 

 


Lisa kommentaar

Kommentaarid