Perevägivalla mõju lastele

Vägivald ei tohiks kunagi olla aktsepteeritav. Veelgi vähem peaksid seda kogema lapsed, kelle elu kujundamine ja väärtushinnangute loomine peaks olema iga lapsevanema esimene prioriteet. Kahjuks on see siiski üks osa paljude elus ka täna. Naistetugi.ee artikli kaudu on võimalik saada vastuseid küsimustele: Kuidas sellised lapsed end tunnevad, käituvad? ..Ja mis tagajärjed sel võivad olla hiljem tulevikus.

 

Lapsed õpivad vägivaldset käitumist väga erineval viisil. Nad võivad kogeda vägivalda koolis, tänaval ja kodus. Nad võivad näha vägivalda filmides, raamatutes, televisioonis või oma sõprade elus. Vägivald õpetab lastele, et:

 

  • need, kes armastavad, ka peksavad,
  • teiste pereliikmete löömine on moraalselt aktsepteeritav,
  • vägivald on lubatud, kui muud lahendused ei toimi,
  • lähisuhetes tuleb olla pidevalt valvel, oodata ohuolukorra vallandumist.



Kuidas sellised lapsed ennast tunnevad?

Vägivald kutsub lastes esile selliseid tundeid nagu segadus, hülgamishirm, abitus, enesekindluse puudumine, üksildus, depressioon, süütunne, et nad ei suuda olukorda muuta, viha ohvri vastu, kuna too ei kaitse ennast, usalduse kaotamine täiskasvanute suhtes, pidev turvatunde defitsiit, mis võib jätta jäljed kogu eluks.

Vägivaldses suhtes elavad naised on sageli võimetud kaitsma oma lapsi vägivallatseja eest, kes võib ohustada nende füüsilist julgeolekut, et saavutada naise üle kontrolli. Vägivald põhjustab ema eemaldumise lastest nii füüsilises kui psüühilises mõttes. Paraku otsustavad emad jätkata vägivaldset suhet sageli just põhjendusega, et siis on lastel olemas mõlemad vanemad.

Vägivaldsetes peredes kasvavad lapsed kogevad sageli väga tugevat stressi. Turvalisust tagavad funktsioonid sellises pereelus puuduvad, laps tunneb end ebakindlalt, kuna mõlemad vanemad on liialt hõivatud iseenda stressiseisunditega, et pöörata tähelepanu lapsele. Vanemad ei aita lapsel mõista toimuvaid traumeerivaid sündmusi, põhjuseks soov toimuvat eitada, mitte tunnistada pereelu probleeme. Seda, miks saabub politsei, miks ema saab vigastada ja viiakse haiglasse, miks põgenetakse keset ööd varjupaika ja miks jälle tagasi tullakse, lapsele tihti ei selgitata. Kui laps võtab endale ka kohustuse kaitsta ühte vanemat teise eest või püüab neid tüli ajal lahutada, suurendab tema stressikoormat veelgi.  

Kuidas sellised lapsed käituvad?
Iga laps reageerib vägivalla pealtnägemisele erinevalt, sõltuvalt tema temperamendist, toimetulekuoskustest, arengutasemest ja toetussüsteemist. Mõned lapsed reageerivad endassetõmbumisega. Neil võib esineda kõnepeetust ja koordinatsioonihäireid. Ärevustunne võib takistada neid koolis edasijõudmast, nad võivad käituda agressiivselt, neil esineb kontrollimatust, suhtlemisraskusi, raskusi probleemide lahendamisel, löögivalmidust, unehäireid. Mõned lapsed kardavad magama jääda või üldse koju tulla.

tüdrukud võivad püüda loobuda oma ema eeskuju järgimisest omaenda rollikäitumise arendamisel, kuna nad ei taha üle võtta ohvrirolli. Neile näib, et ema kutsus ise isa vägivaldse käitumise esile. Poisid võivad end samastada isaga, kuna nende enda hirm ja abitus ahvatleb neid samastuma agressori rolliga, kellel on (näiliselt) kontroll olukorra üle. Nad võivad vanemaks saades ka ise kasutada vägivalda oma ema ja hiljem ka teiste naiste vastu. Mõned poisid tunnevad raevuhooge oma isa vastu, ei nõustu talle milleski sarnanema, kuid kannatavad samas ebakindluse all, kuna neil puudub positiivne rollieeskuju.

Mida sellised lapsed õpivad?
Nad õpivad, et vägivald ja kuritarvitamine on normaalsed käitumisvormid. Täiskasvanuid ei tohi usaldada. Lubadustesse ei saa uskuda. Vägivaldsetest peredest pärit tüdrukud arvavad sageli, et vägivaldsed on kõik mehed ning peksa saavad kõik naised. Poisid võivad õppida, et meestel on õigus lüüa kõiki naisi. Vägivaldsetest peredest pärit lapsed tunnevad end sageli väärtusetutena ning usuvad, et maailm ongi kuri. Kuna see on ainuke maailm, mida nad tunnevad - nimelt maailm, mida nende arvates kontrollivad nende vanemad - nad loomulikult kalduvad lõpuks uskuma, et see, mida nad näevad oma vanemaid tegemas, ongi õige.

Millised ohud neid varitsevad?

Vägivalda pealt näinud lapsed:

  • hakkavad 50% suurema tõenäosusega tarvitama alkoholi ja narkootikume,
  • sooritavad 74% suurema tõenäosusega mõne isikuvastase kuriteo,
  • üritavad kuus korda sagedamini teha enesetappu,
  • kui nad on vanemad kui kuueaastased, võivad nad idealiseerida lööjat ning kaotavad respekti löömise ohvri suhtes,
  • võivad teismeliseeas kodust ära joosta ja elada haige hinge välja valimatutes seksuaalsuhetes.

Laps võib muutuda ülipüüdlikuks, pürgida kogu hingest laitmatuse poole uskudes, et kui ta on piisavalt hea, suudab ta oma vanemate suhet parandada. Niisugused lapsed jõuavad enamasti koolis hästi edasi, mistõttu õpetajad ei tule enamasti selle pealegi, et nad võiksid vajada abi või toetust. Niisuguselt käituvatel lastel võivad tekkida enesetapumõtted või avalduda mõnda muud liiki ennasthävitav käitumine. Suheldes vastassooga võivad teismelised sattuda kergemini ohtlikesse suhetesse, kuna nende enesekaitsemehhanismid pole adekvaatselt välja arenenud. Samuti võib lapsel olla raskusi oma emotsionaalsetele reaktsioonidele objektiivse hinnangu andmisega, neil võib olla probleeme oma viha ja agressiivsuse käsitlemisega (käituvad vägivaldselt või siis ei teki ärritusreaktsiooni ka juhtudel, kus see oleks psühholoogiliselt eelduspärane).       

Mida nad peaksid õppima?

Kuigi emale võib tunduda, et ta kaitseb ja säästab oma last, kui ta ei räägi temaga peres toimuvast vägivallatsemisest, on tegelikult vajalik, et lapsed saaksid selgitusi nii palju kui võimalik (sel määral, kui nad on võimelised aru saama). Vägivald perekonnas ei tule sellest, et nemad oleksid midagi valesti teinud. Vägivald on väär ja see tuleb peatada. Vägivalda perekonnas ei tule varjata kui häbiasja. On oluline, et nad õpiksid väljendama oma tundeid ja saavutaksid positiivse enesehinnangu. Mänguteraapia ja ausate selgituste kaudu on võimalik last õpetama mõistma, aga mitte aktsepteerima vägivalda kodus. Laps peab jõudma äratundmiseni, et vägivald on vale ning seda on võimalik peatada.


Kui teismelistel tekivad romantilised suhted, võivad kodus õpitud võimul ja kontrollil, mitte võrdsusel ja respektil põhinevad käitumismudelid kanduda ootustesse, mis neil on oma partneri suhtes. Õigeaegse sekkumisega on võimalik vägivallatsüklit peatada.


 

Lisa kommentaar

Kommentaarid