Pihlakas – koduhaldjas, iidne toidu- ja ravimtaim

Allikas: www.maaleht.delfi.ee
Pihlakas on põhjamaal suur kingitus, sest ta on kõige külmakindlam vitamiinirikaste viljadega puu. Pihlakate ilu imetleme kaks korda aastas - kevadel nende lopsakaid õiepuhmaid ja sügisel punavaid marjakobaraid.
Pihlakat on ikka peetud pühaks puuks, õnne ja rõõmu majja toojaks

Põhjamaades on juba vanast ajast kasutatud pihlakat toiduks. Temast on tehtud leiba, mahla, siirupit, veini, moosi jm. Pihlakamarjad on suure vitamiinisisaldusega. C-vitamiini hulk sõltub aastast ja kasvukohast ning seda võib 100 g marjades olla 40 -220 mg. Veel rohkem C-vitamiini leidub vaid kibuvitsa- ja mustasõstramarjades.

Pihlakamarjad on rikkad ka teistest vitamiinidest, nagu D, K, E, B-grupp. Mineraalainetest leidub nendes rohkesti rauda, magneesiumi, kaaliumi, kaltsiumi, fosforit, räni, väävlit, mangaani jt. Karotenoidide hulgalt suudab pihlakamarjadega võistelda vaid porgand.

Nad sisaldavad veel flavonoide, sahharoosi, glükoosi, parkaineid, pektiine, eeterlikke õlisid, kiudaineid, orgaanilisi happeid. Marjade väärtus on sedavõrd suur, et päevas piisab vaid 10-15 suhu pistmisest, et anda organismile vajalikud vitamiinid.

Raske uskuda, aga pihlakad sisaldavad rohkem suhkrut kui maasikad ja vaarikad. Magusa maitse tundmist segab mõruaine parasorbiinhape. Ometi on seegi meile vajalik maohäirete ja isupuuduse korral. Asjata peljatakse pihlakate mõrusust, sest külm aitab seda leevendada. Vanal ajal oodati marjade korjamisega esimeste miinuskraadide saabumiseni, tänapäeval saame nad pista sügavkülma. Sinna võivad pihlamarjad jäädagi talve ootama, kuid kui kasutame neid hoidiste tegemisel, saab nad paari päeva pärast välja võtta. Külmade saabumisel võime metsast tühja puu eest leida, sest pihlakamarju armastavad ju ka linnud. Hea on, et pihlaka toiteväärtus külmutamisel ei vähene nii nagu kibuvitsal. Säilivad ka tema raviomadused.

Turgutab ja ravib

Pihlakas ravib. Seda teadsid juba vanaaja rahvad - haiged tõusid voodist, loomad kosusid jne. Kui kanadele anti pihlakamarju, ei hakanud nad mitte üksnes virgalt munele, vaid linnulihagi sai meeldivama maitse.

Rahvameditsiin kasutab veel pihlaka õisi, vähem lehti. Ravi eesmärgil võib pruukida marjadest tehtud mahla, siirupit, püreed, teed või marju koos meega. Kuid mitte ainult need, vaid ka kõik toidud-hoidised pihlamarjadest ravivad ning turgutavad meie organismi.

Kui valmistate teed tervetest tooretest või kuivatatud marjadest, on parem panna need ööseks keeva veega termosesse. Võib valmistada ka seguteesid koos teiste ravimtaimedega. Näiteks kõrgvererõhu ja veresoonte lupjumise vastu on hea järgmine segu: 1 osa marju, 1 osa võilillejuurt, 2 osa raudrohtu, 1 osa porrujuurt või sibulat. Pange segu termosesse ja valage peale kuum vesi. Laske 5 tundi tõmmata, kurnake ja jooge 1 kl lonkshaaval söögi vaheaegadel kuni 3 korda päevas.

NB! Kuna pihlakamarjad sisaldavad kibedamaitselist parasorbiinhapet, siis pole soovitatav neid korraga toorelt palju süüa. Ettevaatlik peab olema mao ülihappesuse korral, enamikule aga marjad kuumtöödeldult probleeme ei tekita. Pihlamarjad sisaldavad väheses koguses ka amügdaliini (mürkainet), kuid seda inimorganismile ohutus koguses.

Marjade kuivatamine

Õigesti kuivatatud marjad säilitavad oma toiteväärtuse. Kui korjate pihlakaid koos kobaratega, siis enne kuivatamist puhastage nad raagudest (kuivanud viljadelt on neid võimatu eemaldada). Kuivatage algul ühekordse kihina paar päeva päikesepaistel ning edasi 40-60 kraadi juures praeahjus tihti segades.

Kui soovite pihlakatest valmistada ainult teed, võite kuivatada ka kobaratena tuuletõmbuses katusealuses. Eemaldada tuleb kindlasti mustaks tõmbunud viljad.

Pihlakamarjad toiduks

Marju sobib lisada küpsetistesse, salatitesse, hautistesse, suppidesse jm. Pihlakamarjadega võib roogi või hoidiseid ka maitsestada. Väga hästi sobivad need metsloomalihast toitudesse, aga sama hästi ka linnulihast roogadesse.

Sügavkülmutada saab puhastatud marju karbis, samuti püreena. Võib näiteks valmistada pehmetest suviõuntest ja marjadest püree koos suhkruga. Selleks keetke suhkrusiirup, valage marjadele ja õunatükkidele ning purustage saumikseriga. Sobib magustoitude maitsestamiseks ja kookide valmistamiseks. Kes kasutavad pihlakat kui maitseainet, võivad kuivatatud marjad jahvatada ja lisada pulbrit putrudesse, pitsakattesse, kastmetesse, püreesuppidesse jm.

Need, kes armastavad hoidiseid valmistada, ei tohiks unustada ka pihlakamarju. Kuna marjad sisaldavad säilimist soodustavat sorbiinhapet, saate neid hoidistes kasutades ära hoida käärimisprotsesse. Vanast ajast on tuntud pihlakate marineerimine, kusjuures kena on sel juhul kasutada terveid kobaraid. Võib kokku sobitada ka arooniakobaratega või paradiisiõuntega. Marineerida võiks aga sidrunhappe või õunaäädikaga, punase sõstra või ebaküdoonia mahlaga. Sel juhul saate hiljem marineerimisvedeliku ära kasutada kastmete, salatite või teiste toitude maitsestamiseks. Paljudesse hoidistesse võib marju lisada kui maitseainet, nagu kapsastele hapendamisel, segasalatitesse kaunima välimuse ja maitse andmiseks, kõrvitsasalatisse jm. Hästi sobib pihlakas kokku õunte ja porgandiga. Need, kes valmistavad porgandimoosi, võiksid proovida kokku keeta seda pihlakatega. Ise olen teinud porgandimoosi punase sõstraga ja sügisel astelpajumarjadega, kuid pihlakamarjadega sobib samuti.

Allikas: maaleht.delfi.ee

Lisa kommentaar

Kommentaarid