Priit Tohver ja Luisa Pirsko: abielu on tervisele kasulik

Allikas: www.postimees.ee
Priit Tohver ja Luisa Pirsko kirjutavad, et uuringute järgi on homoseksuaalsetel inimestel märgatavalt suurem risk haigestuda psüühilistesse häiretesse, sealhulgas ärevushäired, depressioon, foobiad ja sõltuvushäired. Abielu parandab aga nii vaimset kui ka füüsilist tervist, vähendab riskikäitumist ja suurendab vastupanu stressile.
Samad tervislikud kasutegurid, mida täheldatakse erisooliste abielude puhul, on omased ka samasooliste abieludele
Mõnda aega tagasi tuli sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks välja petitsiooniga peatada justiitsministeeriumis käiv kooseluseaduse arutelu ning piirata abieluinstitutsiooni mehe ja naise vahelise kooseluga. Meie kirjatükk ei sündinud soovist kedagi vaigistada, kuivõrd me teame, et arutu ning ebaviisakas on röövida kelleltki ta vaateid. See sündis kohustusest kaitsta meie elanikkonna tervist – asi, mida ehk natukene enesekeskselt peame oma riigis esmatähtsaks.

Kuni viimaste aastakümneteni välja on homoseksuaalsus olnud teema, millele on osaks saanud hulganisti vääritimõistmist. Isegi rahvusvaheline haiguste register käsitles kuni 1973. aastani homoseksuaalsust kui psühhiaatrilist häiret, ning nagu iga korralik haigus, nõudis see ka ravistrateegiat. Markantseim näide on nn conversion therapy, mida ravi perspektiivist vaadatuna võib pidada lihtsalt pseudoteaduslike meetodite A-ks ja O-ks, kulmineerudes parimal juhul loomulike ihade allasurumisega. Lubatud 30-protsendilist tervenemisjuhtude arvu, mida üks meie riigikogu liikmetest hiljuti esitles, pole meie suutnud usaldusväärsetest allikatest leida.

Psühhiaatriliste häirete kõrval on räägitud ka homoseksuaalsest genotüübist, justkui mõni geen meie kehas võiks määrata meie seksuaalset orientatsiooni. Tõtt-öelda pole aga tänase päevani kellelgi mingit selget pilti, kuidas homoseksuaalsus kujuneb. Igavaim, ent tõepäraseim seletus on see, et meie seksuaalsus on nii kaasasündinud kui keskkonna avaldatud mõjude saadus.

Paraku näib, et ükskõik millist definitsiooni me ka ei kasutaks, jäävad homod ikkagi kaotajaiks. Kui tuua esile keskkonna mõju, siis räägitakse halvast kasvatusest, meeltesegadusest ja trendihomoseksuaalsusest. Kui rääkida geenidest, siis ühtäkki on tegu defektiga. Mõlemal puhul eeldatakse miskipärast, et homoseksuaalsus on mingisugune tõbi, mis nõuab ravi. Ent kas ikka on?

Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) definitsiooni järgi on tervis "organismi täieliku kehalise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund". Merriami-Websteri sõnastiku järgi on haigus lihtsalt "kahjulik areng". Sellest johtuvalt tekib küsimus: mis aspekt homoseksuaalsusest on vastuolus WHO definitsiooniga ning milline osa sellest on kahjulik? Miks on homoseksuaalsus kõrvalekalle, selle asemel et olla omaette rada? Sest seda on vähem? Tarku on ka vähem kui lolle, nagu Karl Martin Sinijärv hiljuti tabavalt märkis.

Siinkohal peame aga ilusale jutule kriipsu peale tõmbama ja väitma, et homoseksuaalsus on tõesõnaga tervisele kahjulik. Mitte sellepärast, et homod oleksid loomult ebatervislikumad, vaid hoopis sellepärast, et neid selliseks peetakse – kõige muu hulgas, milleks neid peetakse.

2008. aastal korraldas Briti teadlaste rühm Michael Kingiga eesotsas laiahaardelise analüüsi LGB-isikute (lesbian, gay, bisexual) vaimse tervise kohta ning tulemused olid kõike muud kui rõõmustavad. Uuringust selgus, et homoseksuaalsetel inimestel on märgatavalt suurem risk haigestuda psüühilistesse häiretesse, sealhulgas ärevushäiretesse, depressiooni, foobiatesse ja sõltuvushäiretesse. Seejuures leiti, et neil on heteroseksuaalidest kaks ja pool korda suurem tõenäosus sooritada enesetapp (kui arvestada ainult mehi, siis lausa 4,3 korda).

2011. aastal jõudis Ajoy Chakraborty juhitud meeskond Suurbritannia homoseksuaalide tervist uurides samasuguste järeldusteni. Põhjuseks ei peetud mingit homoseksuaalide eelsoodumust vaimseteks häireteks, vaid nähtust nimega "vähemusstress", mis on omane kõigile, kes diskrimineerivas keskkonnas edutult salliva suhtumise poole pürgivad. Seda haigust kutsub esile äratõugatus, mitte mõni geen või parasiit.

Mihkel Mutt kirjutas hiljuti, et enamik homosid peab sallima seda, et paljud neid ei salli. Leiame omalt poolt, et see on tõepoolest asjaolu, millega ka terviseedenduses peame kui mitte leppima, siis vähemalt arvestama. Ükski seadus ei saa võtta inimeselt tema arvamust või panna talle pähe mõtteid, mida ta ei soovi. Kui me räägime ühiskondliku diskrimineerimise vastu võitlemisest, siis on meie parim vahend sõna, mitte seadus. Kuidas on aga lood diskrimineerimisega riiklikul tasandil? Kas see pole mitte üks asi, mille vastu riik võiks väga edukalt samme astuda?

Nimelt on üks institutsioon, mille puhul näitavad sajad uuringud, et see parandab nii vaimset kui füüsilist tervist, vähendab riskikäitumist ja suurendab vastupanu stressile – see on abielu. Ilmselgetel põhjustel on enamik abielu puudutavaid uuringuid tehtud heteroseksuaalsete paaridega, ent tänu viimase kümne aasta arengule on teadus nüüdseks jõudnud ka homoseksuaalsete paarideni.

Vahemikus 2001–2005 tegi Yale’i ülikooli kliinilise psühholoogia doktor Mark Hatzenbuehler kaks eraldi vaimse heaolu uurin­gut enam kui 34 000 LGB-inimese seas üle Ameerika. Uuringute vahepeal võeti 14 osariigis vastu samasooliste abielu piiravaid seadusi. Hiljem tehtud uurimustes täheldati nende osariikide homoseksuaalide kõikide käitumishäirete 36-protsendilist kasvu, ärevushäirete kasv oli 248 protsenti ja alkoholismi kasv 42 protsenti. Teistes osariikides muutusi ei täheldatud.

Palju positiivsemaks näiteks võib tuua Adam Fingerhuti ja Natalya Maiseli uuringu 239 samasoolise paari kohta, mis näitas, et samad tervislikud kasutegurid, mida varem täheldati erisooliste abielude puhul, olid omased ka samasooliste abieludele.

Abielus paaride seas oli oluliselt vähem depressiooni ja ärevust ning nende üldine psühholoogiline heaolu kasvas. Lisaks täheldati nii suuremat pühendumust üksteisele kui ka suuremat rahulolu suhtega. Sama võib lugeda ka Massachusettsi rahvatervise osakonna raportist, mille järgi enam kui 70 protsenti abielus homoseksuaalidest tundis suuremat ustavust partnerile ja tugevamat ühtekuuluvust oma kogukonnaga pärast homoabielude lubamist.

Lootustandvaid tulemusi samasooliste abielu tandrilt on veel hulgaliselt, neid tasub vaid otsida (või otsingute luhtudes meie käest küsida!). Seniste uuringute põhjal on nii psühholoogid kui teised jõudnud järeldusele, et abielul on tervisele kasulik mõju olenemata sellest, kes abiellub või mis tervislikus seisundis ta on. Kusjuures enamik sellest kasust langeb valdkonda, kus homoseksuaalidel võib praegu täheldada kõige murettekitavamaid tendentse.

Ka lapsekasvatuse puhul ei paista vanemate sugu olulist rolli mängivat. Kui lugeda USA lastearstide neli aastat koostatud ning hiljuti välja antud raportit samasooliste vanematega laste kohta, siis on ilmne, et ka nende heaolu jaoks on esikohal suhte tugevus, mitte seksuaalne orientatsioon. Paratamatu on see, et homopaarid ei saa meie ühiskonnale lapsi juurde saada ning nõndaviisi meie rahvust ja kultuuri säilitada, nagu põhiseadus nõuab. Ent paratamatuseks see jääbki sõltumata sellest, kas homod saavad abielluda ja lapsendada või mitte.

Seejuures tuleks ära märkida: seda, et samasooliste peredest tuleks ebaproportsionaalselt palju homoseksuaalseid lapsi, pole teadusuuringutes täheldatud, seega ei kannata kriitikat ka väide, et homoabielud pidurdavad meie rahvastiku kasvu. Pigem võib loota, et kui võimaldada samasoolistele seaduslik kooselu, võib nii mõnigi lastekodulaps leida endale stabiilse ja toetava pere, mis aitab elus edasi jõuda. Ka see on meie rahvuse jätkusuutlikkuse koha pealt oluline punkt. Väikese riigina peaks meile olema mõistetav, et edu ei seisne ilmtingimata arvukuses, vaid arvude heas kasutamises.

Võib tunduda ebaromantiline, et säärane riiklikult määratletud institutsioon nagu abielu meile ja meie lastele nii tugevat mõju võib avaldada, ent me ei lahka praegu õnne ja armastuse olemust. Meie eesmärk on juhtida tähelepanu nendele tavadele, mis piiravad meie seksuaalvähemuste (ja ka teiste) õigust paremale tervisele.

Praeguseks teame, et homoseksuaalid kannatavad diskrimineerimisest tuleneva stressi all. Ühtlasi teame, et on olemas institutsioon, mis seda stressi vähendab, ent see jääb neile hetkel suletuks.

Kui vaadata, mida me võidame samasooliste kooselu lubamisest, ning seada kõrvale see, mida kaotame, siis meie arvates on üsna selge, kuhupoole meie riik peaks liikuma. Teame ka seda, et meie ühiskonnas leidub neid, kelle meelest abielu peaks moralistlikel, väärtuspõhistel, traditsioonilistel või muudel alustel jääma mehe ja naise vahele.

Me austame nii seda arvamust kui ka õigust sellele, ent tulevaste arstidena on meie silme ees vann­e ning lubadus tugineda mitte arvamustele, vaid teaduspõhistele uurin­gutele kõiges selles, mis puudutab inimeste tervist. Kui me laseks asjadel minna ja usaldaks Eesti seksuaalvähemuste tervise veendumuste võimu alla, eiraksime paraku oma peamist lubadust: mitte kunagi kahjustada.

Autorid on Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi seksuaaltervise töögrupi liikmed.

Allikas: www.postimees.ee

Lisa kommentaar

Kommentaarid