Räägi oma laps targaks!

Enamik vanemaid ootab kannatamatult oma lapsukese esimest sõna, mis tavaliselt juhtub üheksanda elukuu ja esimese eluaasta vahel. Lihtsamaid fraase peaks laps oskama moodustada umbes kaheaastaselt, täislauseid ligi kolmeselt.
Kommentaare: 3

Ladusa rääkimisoskuse mõningate grammatiliste vigadega saavutab laps umbes nelja-aastasena. Viiendaks eluaastaks peaks laps olema saavutanud elementaarse keeleoskuse.

Rääkima õppimine on kahtlemata lapse arengu üks olulisemaid verstaposte, sest sellele toetub tema edasine sotsiaalne ja intellektuaalne areng. Keele hiline areng võib põhjustada lapse eraldumist teistest, samuti raskendada õppimist ja pärssida akadeemilisi võimeid.

Paljud vanemad arvavad, et mõiste “keeleline areng” on iseenesest tulev rääkimisoskus. See pole aga kaugeltki nii. Inimene ei oska ega tea midagi, mida ta kunagi õppinud ei ole. Eriti kehtib see kõnelemisoskuse kohta.

Laps hakkab keelt õppima alates oma esimesest elupäevast. Sellest hetkest on vanemate kohustus luua korralik alus lapse keeleliseks arenguks. Nii nagu vanemate ülesanne on õige toiduga tagada lapse füüsiline areng, on nende kohustus tagada lapse keeleline areng.

Kuidas keelt omandatakse

Vanemad peaksid lapsega suhtlema esimesest elupäevast alates. Kui mõned emad on loomult vaiksed ja vaoshoitud, siis kahjuks mõned peavad lapsega rääkimist lihtsalt totraks, sest beebi ei saa ju midagi aru. Ema, kes aga toitmisel, vannitamisel või riietamisel oma beebiga pidevalt vestleb, loob hea aluse lapse kõnelemisoskuse omandamisele.

Laps õpib keelt vaid ühel viisil ja selleks on vanemate omavahelise vestluse ja temale suunatud kõne kuulamine. Mida rohkem lapsevanem lapsega räägib, samu sõnu, fraase ja struktuure kordab, seda kiiremini laps rääkima õpib.

Siinkohal on oluline märkida, et umbes üheksandaks elukuuks peaks laps olema võimeline mõistma lihtsamaid sõnu ja käske. Võimalik, et ta oskab juba üksikuid sõnu öelda. Kindel on see, et laps mõistab rohkem kui oskab rääkida. See kehtib muide iga inimese puhul ja see saadab teda kogu elu. Igaüks meist saab ükskõik mis keelest, k.a oma emakeelest rohkem aru kui oskab ise rääkida. Veelgi suurem on see vahe teise või kolmanda keele puhul.

Seega võime oma keeleoskuse jagada kaheks – aktiivseks ja passiivseks. Kuulates ja lugedes kasutame oma passiivset, rääkides ja kirjutades aktiivset sõnavara.

On oluline teada, et lapse passiivne sõnavara kujuneb pideva sõnade, fraaside ja struktuuride kordamise läbi. Kui sõna, fraasi või struktuuri piisavalt korrata, lisandub see ka lapse aktiivsesse sõnavarra. Seega areneb lapse aktiivne sõnavara VAID läbi passiivse. Uuringud on näidanud, et rääkima õppiv laps peab ühte sõna kuulma umbes 500 korda enne kui ta selle oma aktiivsesse sõnavarasse võtab. Kaua enne seda peab see sõna olema osa tema passiivsest sõnavarast. See tähendab, et vanemad peaksid igal võimalusel lapsega ja lapse kuuldes kõnelema.

Lapsele lugemises peituv saladus

Vanemad peaksid oma lapsele lugema nii tihti kui võimalik. Võti, mis viib lapse keelelise arenguni, peitub aga selles, et lugeda tuleks ikka ja jälle SAMU lugusid.

"Vanadel headel aegadel" ei olnud sellist juturaamatute üleküllust nagu praegu. Vanemad olid sunnitud – samas oli see ka üks lapsekasvatamise traditsioonidest – jutustama oma lastele ikka ja jälle neid samu lugusid, mida nad teadsid, või korduvalt ette lugema neid üksikuid olemasolevaid raamatuid. Muuhulgas õpetati lastele ka salme ja laulukesi. Nagu enda poja pealt olen avastanud, on see pidev kordamine olnud keelelise arengu seisukohalt äärmiselt kasulik. Tõtt-öelda kasutasin eriti äärmuslikku meetodit ja lugesin oma lapsele peaaegu kaks aastat vaid ÜHTE raamatut.

Varsti pärast oma vanema poja Gustavi sündi ostsin talle raamatu Pinocchiost. See oli mõeldud nelja-aastastele. Lisaks pidevale suhtlemisele hakkasin talle juba teisel-kolmandal elukuul seda raamatut lugema – nii tihti kui võimalik, ikka uuesti ja uuesti ja uuesti. Loomulikult oli see küllaltki tüütu. Gustav aga armastas seda ja mu katse tulemused olid seda pingutust igati väärt. Ta mitte ei hakanud teistest väga palju varem rääkima, vaid oskas vaevalt kahe-aastasena terve Pinocchio loo lehekülg lehekülje haaval ära jutustada!

Uut lehekülge keerates jõudsin lugeda esimese sõna või paar ning tema vuristas ülejäänud lehekülje ette nagu väike papagoi! Iseenesest võib see tunduda mõttetu, kuid tähtis oli, et selle raamatu sõnavara hakkas ta igapäevases kõnes kasutama. Keelelise arengu osas oli ta oma eakaaslastest varsti pikalt ees. Tõtt-öeldes on tema sõnavara ja selge kõneoskus tänaseni päris muljetavaldav.

 

Allikas: www.nupsu.ee

 

Lisa kommentaar

Kommentaarid

Alkeemik
2013-11-26 17:11:55
Ilmselt oleks teie laps sama andekas ka siis, kui oleksite talle 3 või 15 erinevat raamatut ette lugenud. Negatiivne kontroll katses ju puudub.
Alkeemik
2013-11-26 17:09:30
See, kui vara lapsed rääkima hakkavad, sõltub suuresti siiski geneetikast. Kindlasti ka keskkonnast, kus laps kasvab, aga siiski mitte ainult.
Alkeemik
2011-11-17 16:15:50
artiklis viidatakse oma lapsele, Gustavile aga kes on autor?
Kõik kommentaarid