Surm ja eksistentsiaalsus

Eksistentsiaalsele vaatele on omane esteetiline hoiak, inimelus avaldub midagi sügavalt kunstilist ja tähenduslikku, mis ei taandu loogilis-mõistelisele seletusele. Tõelisus avaneb ainult subjekti kaudu. Kui teadus tegeleb seadustega, sellega mis on universaalne, siis elu pakatab juhustest, mille tagajärjed määravad sageli meie elukäigu. Eksistentsialismi üks rajajaid M. Heidegger (1889--1976) tegeles Euroopa filosoofiatraditsiooni ontoloogia kriitikaga ja seejuures ründas olemise ja mõtlemise identsuse printsiipi -- cogito, ergo sum.

Milline võiks olla inimese suhe surmaga, et ta ei elaks mööda sellest paratamatust sündmusest, mis tal ees seisab? Kuidas toetada ja aidata inimest, kui ta oma elus surmaga kohtub?

Iagavene elu ja Jumal

Inimesed on läbi ajaloo uskunud ennast igavesti elavat ja see lootus on olnud seotud igavikulise tõelisuse kummardamisega. Naturalistlikud kultuurifilosoofid seletavad seda inimese tungi taeva poole bioloogiliste, sotsiaalsete ja muude vajadustega. Kuid sellele, mis ei ole seletatav otseselt inimese füsioloogiliste vajadustega -- inimese teadlikkus sisemisest seosest igavikuga--, ei ole suudetud leida veenvat seletust.

Lisaks ei või inimene maailma seest lahus igavikust leida oma elule jäävat tähendust. Muidugi on võimalik ka ise elule mõte välja mõelda ja siis seda ka kõikjal visalt kohata, kuid see oleks ainult võõrandumine tõelisest olemise sisust.

Mõisted igavene elu ja Jumal vajavad teineteist vastastikku. Kui meid mõistvat ja armastavat Jumalat ei oleks, siis miks peaks kõiksus vastama inimese soovile elada igavesti. Kui me hoolimata Jumala olemasolust lõplikult hävime, milleks siis seda elu ja Jumalat üldse vaja on. Nii on need kaks mõistet ajalooliselt ja sisuliselt seotud, mõtestades ainulaadselt nii elu kui surma.

Surmapraktikad meie ajal

Kolme viimase sajandi jooksul on püütud surma ja elu teineteisest lahutada, surma on käsitletud kui lüüasaamist ning eraldatud elust, millele on püütud omakorda ehitada progressi. Kuid inimeses on nii surm kui ka elu pidevalt kohal. Selle tõsiasja moonutamine toob kaasa ebainimlikke tagajärgi.

Surijad on ühiskonnast välja heidetud, sest nad kujutavad endast hälbeid asutuses, mille on organiseerinud ennast säilitav elu ja mida üha organiseeritakse elu säilitamise nimel.
"Etteruttav lein", institutsionaalse tõrjumise ilming, sulgeb nad juba varakult "surnukambrisse"; nad mähitakse vaikusesse või veel halvemal juhul valedesse, mille eesmärk on kaitsta elavaid hääle eest, mis murraks tollest tõkkest läbi ja kisendaks: "Ma hakkan surema". (Michel de Certeau. Igapäevased praktikad)

Haige saadetakse ühte neist tehnilistest ja salastatud tsoonidest (haiglad, vanglad, prügimäed), mis vabastavad elavad kõigest, mis võiks tootmise ja tarbimise ahelat pidurdada, ja kus hämaruses, millesse keegi ei taha tungida, parandatakse ja tehakse korda seda, mida on veel võimalik progressi pealispinnale tagasi saata.

Surm on viidud välja tavalisest kogemusest ja seda enam tegeldakse temaga kultuuri äärealadel, surm võib tulla ühiskonda ainult maskeerituna (religioon, nõidus, fantastika jm). Surm püstitab ka raske küsimuse: mis on subjekt. See küsimus on vastuolus ühiskonna üldise sagimisega, kus subjektide kadumist varjavad lõputult paljunevad ülesanded.

Hingehoiu seisukohast on oluline see, et kui ka ühiskond suremisest mööda vaatab ja selle vaikusesse mässib, siis surijal endal on vaja oma olekut sõnastada.

Just kõne eristab prügikastis kärvamist ja inimlikku suremist. Seiskuvat või kõngevat masinat ja suremise akti eristab just nimelt võimalus seda öelda. See, kas meil on võimalik surra või me lihtsalt kärvame, otsustatakse just tolles vahemikus.

Surijaga suhtlemine on osalt juba surmaga suhtlemine, see kõne ei põhine enam mingite väärtuste vahetamisel, sõnastatud surm ei oma praktilist väärtust, see on juba sümboolne ja poeetiline kõne. Surijale on oluline, et kuigi tal ei ole enam midagi anda, ta saaks niisama võetud elavate keelde, et tema järgi tuntakse puudust ja teda armastatakse -- see on otsekui märk ülestõusmisest.

Surija hingehoid eksistentsiaalsest küljest

Inimene ei sure enne, kui ta on surnud. Oluline ülesanne on kaasata surija elavate maailma, hoolimata sellest, et ta on erinev. Suremisega kokkupuutumise kogemus on vajalik ka elavatele, eriti lastele, et oma surma korral oleks olemas pidepunkte. Kuigi surma võib iseloomustada mitmete üldiste protsessidega on iga inimene ainulaadne. Iga surija on seotud terve komplekti ebatavaliste asjaoludega, mis kunagi enam ei kordu.

Kui läheneda surijale, siis on hea panna kõrvale isiklikud põhimõtted ja tähendused ning pöörata peatähelepanu lahkujale endale. Tuleb olla valmis kergendama teise inimolendi surma tema enda terminoloogias, mitte tõlgendada kõike, mis sünnib, hingehoidja oma tähendussüsteemis.

Tundlik hingehoid ei esita oma tähendusvalemeid, vaid soodustab usku ja lootust sisaldavate teemade ülestõusu surija kogemuses ja mõttemaailmas, nõnda et kõik võiks paista Jumala armastuse pinnal. Loov hingehoid ei paku ka vastuseid mõnest usutraditsioonist enne, kui lahkuja on vastavaid küsimusi esitanud. Vastates tuleks arvestada ka maailmavaadet, mille surija on oma eluajal omandanud.

Keegi ei tunne ennast täiesti mugavalt, puutudes vahetult kokku ligimese läbitungiva surmakogemusega. Sellest lähtub soov peletada teadvusest kõik, mis meenutab mingisugust ühist identiteeti surijaga. Selleks, et vältida surmale otsavaatamist, kasutatakse sageli erinevaid olukorra eitamise viise, nagu näiteks põgenemine usku või rituaalidesse või pidevat palvetamist. Need vahendid võivad sobida hingehoidja teadliku toetusplaanina, aga mitte selleks, et leevendada isiklikku kõhedust.

Surija toetamise paradoks on selles, et surija tahab olla aus ja avatud ning aitajal on tarvis olla samuti aus ja avatud, aga see võib samas olla liiga mõjuv ning põhjustada aitajas kaitsereaktsiooni, mis omakorda hävitavab vahetu suhtlemise.

Pöördumatu kaotus või vabanemine

Meie ühiskonnas on oma elu valitsemine ja enesekontroll hinnatud väärtused ning seetõttu inimestele sisseharjunud. Samuti ideed vabadusest ja enesemääramisest võtavad sageli illusiooni või lapseliku kapriisi mõõtme. Nõnda võibki suremine tähendada passiivset sattumist kohutava saatuse küüsi, kus miski ei allu enam surija tahtele.

Teisalt võib surmale läheneda aktiivses usalduses, lastes lahti kõigest olnust, sirutudes uue parema poole. Nõustudes veel viivuks oma sõltuvusega teistest inimestest, et siis sõltuda Jumalast igavesti. Kui elu õrn tasakaal kontrolli ja sõltumise, usalduse ja umbusalduse vahe kaldub vabanemise ja usalduse suunas, selles maisest lahkumise protsessi igas punktis, siis on tõesti Jumala arm kohal. Hingehoidja saab küll asjatundlikult toetada, kuid usu jagamine ei ole tema võimuses, pealegi on surm inimese elu kokkuvõte, mitte eraldiseisev episood.

Allikas: www.hingehoid.ee