Taiji - toniseeriv tervisevõimlemine või sisemine võitluskunst meistritele?

Rahvusvaheliselt hinnatud Hiina sisemise võitluskunsti taijiquan meister Scott M. Rodell arutleb, mis on taiji tõeline olemus ning kuidas on juhtunud nii, et seda peetakse tänapäeval idamaiseks tervisevõimlemiseks või lihtsalt üldfüüsiliste harjutuste koguks.
Scott M. Rodell: "Hiina sisemine võitluskunst taijiquan teeb tööd vaimu, kehaasendi ja qi'ga, mitte lihasmassi arendamisega."

Tänapäeval tegelevad taijiquaniga miljonid inimesed. Tõenäoliselt on tegu kõige populaarsema kehakultuuri vormiga maailmas. Võttes arvesse asjaolu, et veel sadakond aastat tagasi oli tegu ühe Henani provintsi mägedes elanud perekonna hästihoitud saladusega, on see väga imetlusväärne.

Sellegipoolest on taijiquan suremas. Mitte sellest mõttes, et see hakkaks maamunalt kaduma - on ju ilmne, et nii suure harjutajate hulgaga taijiquan lihtsalt niisama ei haihtu. Ta on hävimas, kuna tõelisi meistreid on aina vähem ja vähem, suur osa taijiquani eksperte ja elusolevaid, kaasaaegseid meistreid on ühel nõul, et suurte meistrite ajastu võib olla jäädavalt möödas.

Kuidas saab see nii olla, kus on siin loogika? Isegi kui vaid üksainus kümne tuhande harjutaja hulgast jõuab meistritasemele, siis miljoni tegeleja hulgast peaksime leidma ju lausa kümme tuhat meistrit! Ja kui nii kaugele jõuab vaid üks sajast tuhandest, peaks siiski neid olema tuhat. Ja seda vaid miljonilise valimi seast, samas kui maailmas on taijiquani huvilisi mitmeid miljoneid. Siiski näitab meistrite kadumine, et kuskil on mingi põhimõtteline viga.

Taijiquani allakäigu põhjuseid tuleb otsida tänapäevaste huviliste lähenemisest taijiquanile kui sellisele. Nii Hiinas, USAs kui ka mujal maailmas nähakse seda eelkõige kui tervisevõimlemist. Taiwanil, mis on kahest Hiinast konservatiivsem pool, naersid minu üle igas eas ja igasuguse elukutsega hiinlased – mitte seepärast, et ma taijiquani õppimise ette olin võtnud, vaid seepärast, et ma tegin seda, olles veel päris noor, alustades kolledži ajal. Nende jaoks oli taijiquan midagi, millega vanad inimesed saavad parkides aega veeta.

Kui taijiquan on meie jaoks vaid tervisevõimlemine, siis just see röövib kunstilt, ja veel tähtsamana, harjutajatelt, selle tõelise väärtuse. Ning väärtuse all ei pea ma silmas ainuüksi võitluslikku oskust, vaid eelkõige kunsti tervislikku ja meditatiivset külge.

Põhjus selleks kõigeks on vägagi lihtne. Taijiquan on niiöelda sisemine võitluskunst, mis loodi algselt surmavalt efektiivseks enesekaitsemeetodiks tuginedes Hiina laiaulatuslikule sõjanduslikule traditsioonile. See võitluskunst on pärit ühiskonnast, kus seadus ja kord ulatusid linnaväravatest vaid napilt väljapoole; edasi oli kõik sinu enda vastutusel.

Hiina kultuur on alati olnud tihedalt põimunud sõjandusliku traditsiooniga. Tuleb aga arvestada, et mitmeti on see kujunenud üsna erinevalt paljudele tuttavamast Jaapani traditsioonist. Iga hiina laps teab kangelaslugusid Mulanist või Huang Feihong'ist ning need tegelased on oma vooruste tõttu rahva seas väga austatud.

Taijiquani meditatiivsed ja tervistavad omadused on tegelikult kõrvalnähud, ei midagi enamat. Olgugi, et need on väga väärtuslikud ja kasulikud kõrvalnähud. Et nende positiivsete lisaväärtusteni jõuda, on aga vaja kehalist täpsust, selget vaimu ja tugevat meelt. Taijiquani tehnikaid ei ole võimalik sooritada piisava terviklikkusega, kui meil puudub arusaamine võitluslikest aspektidest, rakendustest ja tööst energiaga. Puudub igasugune vajadus, et keegi hakkaks lahutamisega (mis on üks kaheksast põhitehnikast) vastase liigeseid purustama, aga liigutuse tausta endale teadvustamata ei ole seda võimalik sooritada õigesti ja teadlikult. Ilma lahutamist mõistmata pole vormi tehes võimalik seda liigutust sooritada taotluslikult ega korrektselt, selline poolik tegemine annab parimal juhul pooliku tulemuse, halvimal juhul ka seda mitte. Cheng Man-ch'ing sõnastas selle järgnevalt, "Taiji vormi harjutamine rakenduslikke lähenemisi ignoreerides jätab meile parimal juhul vaid petlikud kasud tervisele."

Eelkirjeldatu pole aga ainus probleem. Samuti on vigane lähenemine taijiquanile neil, kes väidavad, et need, kes on head võitlejad mõistavad seetõttu kohe ka taijiquani olemust. Eelmises lõigus välja toodud taiji allakäigu põhjust üksinda vaadeldes võib tunduda loogilisena otsida endale treeneriks mõni "kõva kutt". Kuigi võimekus oma võitlusoskust vääramatult tõestada on tähtis osa ükskõik millise võitluskunsti õpetajaks kvalifitseerumisel, ei tohiks seda endale õpetaja otsimisel võtta kui ainsat kriteeriumi. Endale võitluskunsti õpetaja otsimisel tuleks vastata küsimusele: "Kas konkreetse treeneri võitlusvõime pärineb tema taijiquani-oskusest või hoopis kusagilt mujalt?"

Probleemi olemuseks on see, et tänapäeval on väga paljudel hiina võitluskunstide harrastastajatel kombeks õppida rohkem kui ühte stiili. Paljud jäikade stiilide esindajad, kes treenivad väliseid, lihasjõul baseeruvaid, stiile vastandina sisemistele stiilidele (näiteks shaolinquan), hakkavad taijiquani harjutama oma põhistiili kõrvalt, eesmärgiga omandada paremini võime lihaseid ja liigeseid lõdvestada ning seekaudu parandada oma liigutuste kiirust. Nii nagu inimised, kes treenivad ainult tajiquani, saavad ka teised inimesed kasu näiteks "tõukavate käte" harjutuste (mis on üks osa taijiquani paaristööst) tegemisest. Need harjutused õpetavad oskust oma vastast tunnetada ehk "kuulata". Jäikade stiilide õpilastel on tihti palju vigastusi ning taijiquaniga tegeletakse ka taastusravina. Nii jõuamegi taas kord tagasi väärarusaamani, mis näitab taijiquani tervisevõimlemise või üldfüüsiliste harjutuste koguna.

Kõige keerulisemaks osaks taijiquaniga tegelema hakkamisel on asjaolu, et tuleb selgeks õppida täiesti uus viis oma keha kasutada, mis on mitmeti risti vastupidine sisseharjunule. Minu õpetaja, Wang Yen-nien, oli Yangi perekonna salajase stiili taijiquani õpetajate juurde jõudes juba kogenud võitluskunstnik, olles tegelenud välistest kunstidest shaolinquani, shuaijiaoga (hiina maadlus) ja sisemistest stiilidest xingyiquani ja baguazhangiga, enne kui ta otsustas oma repertuaarile lisada taijiquani.

Tollel hetkel oli meister Wang ka oma sõjaväebaasis käsitsivõitluse instruktor, olles pädev kolmes eri täägivõitluse süsteemis. Esimesel kohtumisel oma tulevase õpetaja Zhang Qinglingiga tahtis too teada potensiaalse õpilase eelnevat kogemust. Kuulnud kõike eelpoolnimetatut, keeldus meister Zhang teda õpetamast. Miks? Et olla võimeline mõistma taijiquani, peaks õpilane heitma kõrvale kõik seniõpitud gongfu oskused. Meister Wang oli selleks ohverduseks valmis ja suutis jõuda taijiquaniga meistritasemele. Aastatepikkusest väliste stiilide treeningust ülesaamiseks vajalik jõupingutus oli tõesti erakordne saavutus.

Esmapilgul tundub loogiline, et iga õpitud võitluskunst annab järgnevale vaid juurde ja väliste stiilide treenimise puhul see pigem nii ka on. Iga kunst, milles treenija jõuab arvestatavale tasemele, annab talle mingist aspektist kindla arusaamise ning kõik edaspidi õpitav paigutub eelnevalt omandatud teadmiste raamistikku. See aga tõstatab lihtsa probleemi: kes iganes on pädev välistes, lihasjõule lootvates võitluskunstides, sellel saab olema pea võimatu mõista taijiquani, mis baseerub täiesti erinevatel ideedel, arendades jõudu, mis tuleneb struktuurist ehk luudest ja kõõlustest – teisisõnu seestpoolt väljapoole.

Taijiquan teeb tööd vaimu, kehaasendi ja qi'ga, mitte lihasmassi arendamisega. Väliste kunstide tegijate kehad on sõna otseses mõttes jäigad, lihaskond on pidevast koormusest pinges. Yangi perekonna kirjutistes taijiquani kohta pannakse kunsti saladus sõnadesse järgmiselt "teras on peidus villa sees", pidades selle all silmas, et jõud on seespool, samal ajal kui lihased on pehmed ja pingeta. On ju ilmne, et kui väliste kunstide harjutaja on aastaid teinud tööd oma keha jäigaksmuutmise nimel, ei saa ta hetkega sellest pingest vabaneda ja pehmeks muutuda. Ei ole võimalik oma keha harjutada samal ajal nii jäigaks kui pehmeks, need meetodid käivad üksteisele vastu.

Jäikade stiilide harrastajatel võib tegelikult olla väga põhjalik arusaam taijiquani mehhaanikast, nad võivad sellest saada aru pareminigi kui taiji-huvilised, kes seda teevad ilma võitlusliku taotluseta, vaid "tervisekunstina". Samas sisuliselt asja vaadates ei ole nende tehtav siiski taijiquan. Edasijõudnud taijiquani-tegija märkab nende harjutamist jälgides kohe, et nende liigutustes ei ole sisemine ja välimine jin (loomuomane energia) omavahel seotud, see tähendab väliseid liigutusi ei algata mitte keha struktuurist pärinev jõud ja taotlus, vaid puhas väliste lihaste kasutus. Seega ei harjuta nad taijiquani sisemise kunstina. Paraku kuuluvad siia kategooriasse ka mitme hetkel Hiinas populaarsed õpetajad.

Kuna praktiliselt kõik head võitlejad pärinevad tänapäeval jäikade stiilide koolidest (taijiquani õpetatakse võitluslikult haruharva, eriti Ameerikas), siis potensiaalsed õpilased ei saagi leida omale head taijiquani-õpetajat heade võitlejate hulgast, eriti veel kuna need õpetajad on üldjuhul tegelikult teiste kunstide taustaga.

Et saada taijiquanist kätte maksimaalne, olgu siis meie eesmärgid näiliselt tagasihoidlikumad (nagu parem tervis või stressilõdvestus) või püüdleme me meistriklassi poole, peaksime me igal juhul järgima teed, mille suured meistrid on meile ette näidanud. See, et uustulnukad otsustavad taijiquani - kunsti, mis on välja arenenud aastasadadega - paari aastakümnega ümber kujundada sobitumaks nende kujutluspildi või äristrateegiaga, on lihtlabane ülbus.

Kõigist meistritest, kelle käe all olen ma õpetust saanud, on kõrgeima taseme saavutanud just need, kes on muutnud võimalikult vähe sellest, mida neile omakorda on andnud nende õpetajad. Ajaga kohaldumise argument kaotab siinkohal oma jõu. Neil meistritel pole mitte ainuüksi oskust ja hüvesid, mille poole tänapäeva harjutajad püüdlevad, aga nad olid ka targad, nutikad inimesed, just sellised kes oleks pädevad süsteemi kohandama, seda on nad aga otsusekindlalt vältinud, kuna pole selleks vajadust näinud.

Autor: Scott M. Rodell (rahvusvahelise taijiquani kooli Great River Taoist Center asutaja)

Tõlkis: Annika Tiko

Vaata lisa Great River Taoist Centeri kohta www.grtc.org ja taijiquani õppimise võimaluste kohta Eestis www.grtc.ee

Kuula Scott M. Rodelli Raadio 2 saates "Hallo, Kosmos!" 23.03.2014

 

Lisa kommentaar

Kommentaarid