Teadlikkusest tarkuseni

Eelmine poolaasta oli mul võimalus teha päris palju tervisekoolitusi ja -õhtuid Eestimaa eri paigus. Sageli sihtrühmaks raske haigusega võitlevad inimesed. Kui esialgu tundus, et peaksin oma koolituste ja grupiteraapiate põhirõhu asetama info jagamisele, siis õige pea jõudsin järeldusele, et teadmatuse all inimesed küll ei kannata. Tõsi, vahest on infot liiga palju, selles orienteerumine keeruline ja üldse on raske aru saada, mis on tõde ja mis mitte, aga kindlasti ei vaevelnud need inimesed infopuuduses.

Kuid info omamise ja omandamisega ka kogu protsess lõppes. Ise neid teadmisi oma ellu rakendada – see on ju ebamugav, rutiini lõhkuv, mugavustsoonist väljakiskuv, pigem lasen vanamoodi edasi. Kui inimesele mingi konkreetne toiduaine tekitab ägedat nahaallergiat ja ta vaatamata sellele, et seda teab, ei suuda naudingust loobuda, siis kuidas muud moodi sellist käitumist kutsuda kui enesehävituslik ja rumal?

Kui inimene, kes on väga suures ülekaalus ja vaevleb seepärast terviseprobleemide käes, ei suuda loobuda igapäevasest paarist küpsisepakist, siis kuidas seda teisiti kutsuda kui mitte lolluseks? Sest mida need vabandused (mul on praegu emotsionaalselt nii raske aeg) või katteta lubadused (järgmisest nädalast hakkan korralikuks, ausalt!) siis ikka on.

Uurisin tuttavate käest, miks nende arvates inimesed oma teadmistele ja neile ilmselgelt kasu toovale tegevusele vastu töötavad. Laiskus, mugavus, motivatsioonipuudus, vastati. Meele mustus, ütlesid teadjamad. Mingil põhjusel langeme pigem oma ihade lõksu, kui et teeme meile kasulikke otsuseid. Hetkeline mõnutunne kaalub ju kõik üles.

Kas ma ei või siis süüa seda ühte pirukakest, mis annab mulle hea tunde, küsite? Tjah. Ilmselgelt pole hädade põhjus kunagi see pirukake, pudel õlut, üks sigaret või üks teleka ees või arvuti sees veedetud õhtu. Pigem küsiksin: miks valitakse see üks pirukas, õlu, sigaret või õhtu teleka ees? Kas pole siin taga oskamatus toime tulla sellega, mis sind ees ootab, kui teed mugavustsoonist välja astuva otsuse?

Mulle meenub, et aastaid tagasi Sri Lankal ütles üks kohalik budist oma rohke õllejoomisharjumuse peale: "Buda tahab, et ma õnnelik oleksin. Ja kui õlu teeb mind õnnelikuks, siis just seda ma tegema peangi."  Mis see siis on? Vabandus või usu järgimine, teadmatus või rumalus?

Olen püüdnud koolitusel käinud inimestele õhku visata küsimuse, mis tema elus muutuks, kui ta teeks teistsuguse, endale ja oma tervisele kasulikuma otsuse. Sina, hea lugeja, kes sa neid ridu loed ja mõtled mõne enda harjumuse peale, võta hetk ja mõtiskle, miks sul on oma mõnest enesehävitavast tegevusest raske loobuda, mis on see hirmutav asi, mis loobumisega või teistsuguse käitumisega kaasneb?

Halvad harjumused ei puuduta mitte ainult meie igapäevast tervisekäitumist. See puudutab ka meie tegevusi laiemalt ja seda, kuidas suhtume loodusesse, teistesse inimestesse, mida me ühiskonnale ja maailmale anname, mida võtame.

Tänasel päeval jääb küll vist aina vähemaks neid inimesi Eestis, kes ei tegeleks ühel või teisel viisil enesearengu või teadliku eneseotsinguga, kes ei tunneks huvi tervislike eluviiside ja mõistliku tervisekäitumise vastu. Vahel on nende õpetustega kaasnev nii lahus sellest, mis on meid ümbritsevale hea, et kogu õpetuse väärtus muutub küsitavaks.

Kuidas suhtuda näiteks tervisteemalisse konverentsi, mille hommikusöögilaual laiutavad rasvased lihapontšikud? Või tervislike eluviiside koolitusse, mille kohvipaus koosneb vaid küpsistest ja kartulikrõpsudest? Või loodusest ja keskkonnast hoolimisele pühendatud töötuppa, kus on vaid ühekordsed nõud ja vahtplastist topsid? On see teadmatus või rumalus?

Miks ma seda kõike kirjutan? Suuresti selleks, et kõike seda endalegi meelde tuletada. Koolitaja ja terapeudi ning väljaõppinud õena tean väga hästi, kuidas peaksin igapäevaselt toimima, et mitte kahjustada ennast ja teisi. Siiski juhtub, et ostan vahel  kiire lõunaampsu plastkarbis. Või selle asemel, et metsa jalutama minna, kaevun põhjatutesse internetisügavustesse.

Mis teha, et rumalus muutuks tarkuseks? Näiteks alustada oma valikute jälgimisest. Mõistmisest, miks just nii toimime. Ja püüdest teha korrektuure. Kas ma ei ostnud mitte viimati bensiinijaama maitsetut karbisalatit seetõttu, et ma lihtsalt ei viitsinud kaugemale poodi või kohvikusse minna? Kas ei kaevunud arvutisse selleks, et mitte tegeleda kuklas kripeldava ebameeldiva tööprobleemiga? Hmm.

Tundub, et neid ridu kirja pannes olen isegi mitmel rumaluseussikesel sabast saanud. Omakorda tähendab see, et saan juba täna õhtul teha targemaid otsuseid.

Mõtiskles Alkeemia.ee peatoimetaja, nõustaja ja käivitaja Kaia-Kaire Hunt

Kaia-Kaire Hunt on lõpetanud majandusmagistri ja õenduse eriala, õppinud Tiibeti meditsiini ja refleksoloogiat, tegutseb metameditsiini nõustaja ja koolitajana.

Originaallugu ilmus ajakirjas ÜKS