Tiina Tiitus: Valu vangid

Kui kõik hakkaksid tegema seda, mis nende südame hõiskama paneb, elaksime teistsuguses maailmas, sellises, nagu me tegelikult tahaksime elada. Vaata üle vanad "tarkused", mis sulle õpetatud on. Kui nad sind enam ei teeni, siis viska nad oma tõdede hulgast välja.
Kommentaare: 9
Me kõik kogeme valu ja kannatusi elu erinevatel etappidel rohkem või vähem. Miks me seda talume?

Kohtun paljude inimestega ja näen päevast päeva, kuidas peaaegu kõik nad on valmis raskusteks. Mida suurem eesmärk, seda valusamaid kannatusi ollakse valmis taluma. Me kõik kogeme valu ja kannatusi elu erinevatel etappidel rohkem või vähem. Miks me seda talume? Räägitakse ju, et me oleme ise oma elu loojad ja ikkagi kogu aeg kannatame. See on levinud maailmas nagu epideemia, abitus ja oskamatus oma elu elada, nii nagu me tegelikult tahaks.

Selle jõuetuse tunde loob uskumus, et mina ei ole ise oma reaalsuse looja. Keegi teine teeb maailma selliseks nagu ta on, see mis juhtub, on minu jaoks paratamatus. Me arvame, et kes iganes meie reaalsust loob või millest iganes see sõltub, põhjustab meie kannatused. Üldlevinud arusaamine, et valu ja kannatused on millekski head, loob valu ja kannatust meie planeedil aina juurde ja juurde. Seda uskumust kannab peaaegu iga inimene.

Kuna alati on kogetud valu, hirmu ja kannatusi, mis on põhjustatud kellegi teise poolt, väljastpoolt meist ennast, siis ainuke võimalus ellu jääda on olnud manipuleerida selle välise jõuga. On proovitud võidelda, alistuda, leppida, ennast peita või vaenlast tappa. Oleme õppinud, et ainuke võimalus ennast paremini tunda on sundida välist maailma muutuma. Proovime panna teisi käituma nii, et me tunneme ennast selle tagajärjel hästi.

Meie kultuur on õpetanud meile, et me ei tohi olla isekad, egositlikud. Miks? Kuna enamus inimestest ei usu, et nad on ise oma realsuse loojad, sõltub nende heolu teistest. Kui inimene teeks otsused iseenda, mitte minu ja teiste heaolust lähtuvalt, siis mul puudub kontroll selle üle, kas ma tunnen ennast tema otsuse tagajärjel hästi või halvasti. Nii on kõigil õigus sekkuda teiste otsustesse ja seda kontrollida. Hoolitsetakse tähelepanelikult selle eest, et keegi kannatuste rajalt kõrvale ei kalduks ja alati leidub neid, kes usinalt eksinu sinna tagasi tõmbab.

Ühiskond ja religioonid tagavad selle, et me keskenduksime teiste õnnelikuks tegemisele. Meie õnn sõltub teistest inimestest. Kõik tahavad olla head ja anda. Kuid teist inimest ei saa keegi õnnelikuks teha, kui ta ise ei tea, mida ta õnneks vajab. Nii istume ja loodame, et teised seda teavad ja meile ütlema tulevad. Suhtes soovime partnerit rahuldada, kuid kedagi ei ole võimalik rahuldada, kui ta ei tea, mis talle rahuldust pakub.

Meid on sünnist saadik treenitud oma tahet alla suruma ja oma sisemist häält ignoreerima. Ülistatakse isetust, ego ja tahte puudumist. Kuid isetusel ei ole võimalik siia maailma kehastuda. Ei ole võimalik olemas olla inimesel, kelle pole isikut, idetiteeti, tahet ega ego. Isetus on võimatu, inimesena olemine tähendabki seda, et me näeme maailma läbi ühe vaatevinkli, läbi iseenda idetiteedi, isiku, keha, nime, soo, kogemuste. Teisiti ei saa inimeseks olemist kogeda.

Me elame karistuse ja premeerimise ühiskonnas. Elu alguses premeeritakse meid hea laps olemise eest, koolis saame pingutuse eest häid hindeid ja hiljem tööl premeeritakse meie kannatused rahaga. Tublid mehed saavad preemiaks seksi, tublid naised ilusad kingad.

Me oleme nõus kannatama tulemuse nimel. See on enamasti ainuke viis, mida me näinud oleme. Me õpime, et preemia saavad need, kes ignoreerivad kõige rohkem oma sisemist häält ja intuitsiooni. Need, kes ei kuula seda, mis on nende tõeline kirg ja otsustavad vastupidist teha. Meile õpetatakse, et oleme head väärt ainult ja ainult siis, kui oleme enne kannatanud ja pingutanud.

See on nagu telliks restoranis endale prügikasti, hakates seal sees sorima, sest oleme kuulnud, et seal on üks ilus terve tomat. Tegelikult võiksime kohe tellida selle tomati. Ma usun, et ta maitseb ka paremini, kui see, mis suure vaevaga prügi seest üles sai otsitud.

Ühiskond ülistab enim neid, kes on oma südame teest kõige rohkem kõrvale kaldunud, kõige rohkem kannatanud. Inimkonna ajalugu on sõdade ajalugu. Ülistatakse valu, kannatusi, tragöödiaid. Nendest läbitulek on kangelaslik. Ilma võitluseta pole võit magus, rõõmul pole väärtust. Olümpiavõit on väärtuslikum, kui kaunis laul, sest selles on valu ja kannatust. Religioonid õpetavad meile, et elu peabki raske olema. Elu on võitlus, enese salgamine ja ohverdamine. Sind testitakse ja kui oled kannatusi vapralt talunud, saad preemiaks paradiisi, või kui oled proovinud valust kõrvale hiilida ja oled keskendunud naudingutele, siis karistatakse sind põrguga. Praegusel ajal ootavad paljud tubli olemise eest preemiaks valgustumist.

Meie vanemad, nagu kõik teisedki, tundsid ennast jõuetuna, ka nemad ei uskunud, et on oma reaalsuse loojad. Ka nemad ei tohtinud elada isekatena. Nad ei tohtinud tunnistada, et asjad, mida nad tegid "sinu pärast", tegid nad tegelikult enda pärast. See, et sa pidid käituma teatud viisil ja tegema teatud asju, mis sulle ei meeldinud, olid kõik tehtud tegelikult nende endi pärast. Toideti enda ja sinu uskumust: see on su enda huvidest, nii on sulle parim. Meile söödetakse seda tõde esimesest sekundist alates, kui me siia sünnime, ka kõige armastavamates kodudes.

Lapsi sunnitakse käituma teatud viisil kodus, lasteaias, koolis. "See on kõik su enda pärast, sul on endal hiljem kergem," öeldakse. Tegelikult on täiskasvanud need, kellel kergem on. Lapsi karistatakse nii füüsiliselt kui vaimselt haiget tehes sõnadega: "See on su enda huvides. Küll sa hiljem mõistad ja veel tänad mind selle eest. Ma pean seda tegema, kuigi mul endal on valusam, kui sul. Nii on alati tehtud, minu vanemad tegid minuga ka nii, järelikult on nii õige. Ma teen seda sellepärast, et ma armastan sind." Laps hakkab tundma, et armastus on valu, karistus ja allutamine on armastuse väljendus.

Laps hakkab uskuma, et ta enda sisemine emotsionaalne hääl juhib teda metsa. Kui ema keelab tal teha seda, mis talle rõõmu pakub, siis selle tegemine peab olema vale. See on vale, kui ta tunneb kergust ja rõõmu. Hetkel, kui mõtleme, et midagi valusat ja ebameeldivat on meie enda parimaks hüvanguks, hakkamegi uskuma, et valu on meile hea ja vajalik. Nauding ja rõõm on ebavajalikud ja halb. Me ei usalda enam iseenda unistusi ja soove. Me paneme esikohale selle, mida meile öeldi, et me tegema peame, isegi, kui seda on vastik teha. Lihtsalt on vaja ja kõik, peab! Lihtsalt sellepärast, et mina ütlen!

Laps hakkab mõtlema, et äkki vanematel ongi õigus ja õpib ignoreerima oma sisemist häält. Vanemad on lapse jaoks kõikvõimsad, järelikult nad peavad teadma maailmast rohkem, kui tema. Lapsevanemad korrigeerivad pidevalt laste unistusi ja soove, sundides neid oma valikuid muutma. Lapsed õpivad oma unistusi tahaplaanile seadma, nendes kahtlema. Vanemad arvavad, et teavad paremini, mis on laste jaoks hea. Kuid see pole võimalik, me ei saa teada, mis on teiste jaoks parim. Nii mõelda, on mängida jumalat.

Me saame teada ainult seda, mis on parim meile endile. Meil võib olla asja kohta arvamus ja see võib aga ei pruugi olla teisele parim. Me ei saa iialgi teha midagi, mis on rohkem teise inimese parimat huve silmas pidades, kui meie endi oma. Kõik, mida me teeme, teeme ainult enda huvides. Isegi, kui teeme midagi head oma kallile inimesele. Ka seda teeme sellepärast, et meil on hea tunne, kui meie armastatud inimesel on hea olla. Meil endal on siis hea olla. Meil oleks väga valus, nähes teda kannatamas. Aga väiksena õppisime ära, et teisele haiget teha on õige, kui mina seda kõige paremaks pean ja jõud üle käib. Armastus seostub valuga.

Ma usun, et kõik on kuulnud õpetusssõnu: "Ega kõik siin elus nii lihtsalt ikka ei tule küll!" Tõepoolest, vanemate põlvkondade arusaamade lahtilaskimine on väga raske. Aga isegi selles lauses sisaldub peidetud tõde: kui kõik ei tule, kas siis midagi ikkagi tuleb kergelt? Miks te mulle sellest kunagi ei rääkinud?! Olen avastanud oma elu jooksul, et kõige võimsamad ja olulisemad asjad tulevad absoluutse kergusega, ilma igasuguse pingutuseta.

Kui kõik hakkaksid tegema seda, mis nende südame hõiskama paneb, elaksime teistsuguses maailmas, sellises, nagu me tegelikult tahaksime elada. Vaata üle vanad "tarkused", mis sulle õpetatud on. Kui nad sind enam ei teeni, siis viska nad oma tõdede hulgast välja. Neid on muidugi lõpmatult palju, aga siin mõned näited:

-Enne töö, siis lõbu.
-Läbi raskuste tähtede poole.
-Raske õppustel, kerge lahingus.
-Mis ei tapa, teeb tugevamaks.
-Elu on raske.

Autor: Tiina Tiitus

Lisa kommentaar

Kommentaarid

Alkeemik
2013-09-03 14:46:07
"Jah, armas anonüümne kommenteerija, inimene, kes otsib iseennast, näeb vägagi palke oma silmas. Vähe sellest, ma mõistan, et kõik pinnud ja palgid ongi ainult minu silmas. Usu, kallike, on päris suur julgustükk hakata elama oma tõe järgi ja seda ka teistele rääkima. Sul on sama õigus ja võimalus. Kõik on kõigile õpetajad, ka sina praegu avaldad oma tõde aga see tuleb valusast kohast. "
Mida see kommentaar tähendab ja kellele see on suunatud? Olen Alkeemia lugeja ja mulle pakuvad väga huvi siin portaalis avaldatud artiklid, kuid esimest korda näen, et autor artikli kommentaariks pakutud vanasõna peale imelikult isiklikult reageerib ja kommenteerijale nö kohta kätte hakkab näitama.
Alkeemik
2013-08-21 12:42:03
Kujutage ette, sellist tavalist pilti: tädi ulatab kellegi teise lapsele kommi. Selle peale ütleb ema tavaliselt : "Mis sa täidile ütled?" (oodates, et laps tänab). Pange tähele, et selles pildis tädid tavaliselt ei ütle "palun". Ja kui ei ütle, siis ema ei hakka korrigeerima seda tädi, paludes tal "palun" öelda. Küll aga tehakse seda ülikiiresti oma lapsele. Aga kui laps pole näinud, kuidas viiskalt suheldakse, siis ei aita ükski noomimine ega miljon õpetussõna. Laps hoomab, kuidas võõrastele meeldimine on kõige olulisem ja ta valmistab oma emale piinlikkust, kui ta midagi ei oska, ei julge või ei taha.
Jah, armas anonüümne kommenteerija, inimene, kes otsib iseennast, näeb vägagi palke oma silmas. Vähe sellest, ma mõistan, et kõik pinnud ja palgid ongi ainult minu silmas. Usu, kallike, on päris suur julgustükk hakata elama oma tõe järgi ja seda ka teistele rääkima. Sul on sama õigus ja võimalus. Kõik on kõigile õpetajad, ka sina praegu avaldad oma tõde aga see tuleb valusast kohast.

Tiina Tiitus
Alkeemik
2013-08-21 11:15:21
Leidsin sellised kummalised vanasõnad:
"Tüdrukud on kõik head, ei tea, kust need õelad naised tulevad."
"Nojah, kurjad naised tulevad headest tüdrukutest."
Nii, et teati, küll, kust kurjad naised tulevad: teiste meele järgi olemisest. Ja kelle meele järgi rüdrukuna ikka oldi, kui oma vanemate...

Selline ka veel: "Ainult üksikud julged ja oma õiguses veendunud ujuvad vastuvoolu."
Kõik kommentaarid