Uussportlase väljakutsed

Liikumine ja muutumine on looduses kõige loomulikum asi. Inimene soovib aga loodusjõude üle kavaldada ning oma mugavustsoonis püsida. Kuidas leida endas tahe ja motivatsioon, et hakata liikuma ning seda ka nautima?

Elu on pidevas liikumises ja muutumises. Mõelgem kasvõi korraks sellele, et isegi maapind meie jalge all kihutab hoomamatu kiirusega läbi hoomamatu-suure universumi. Mööduvad ööd ja päevad, kevad, suvi, sügis ja talv. Seega on liikumine ja muutumine elu loomulikud osad. Inimene aga ei soovi pahatihti loodusjõududele alluda, vaid eelistaks iga kell nende üle valitseda.

Soe tuba, heast-paremast punnis külmkapp ja uinutav televiisor peletavad eemale isegi mõtte vabatahtlikust füüsilisest pingutusest. Kui sinna juurde lisada mälestus mõrkjast veremaigust suus ja teravatest pistetest roiete vahel, millest kehalise kasvatuse tunnis pääsu ei olnud, jääb inimene kõikehaaravas rahulolutundes lebama.

Varem või hiljem tekib aga rahulolematus – kas pilguheit peeglisse, arsti soovitus või kogunenud vaimne pinge annab märku, et on aeg elustiili muuta. Paljudel meist on see hetk juba aastate unustusse vajunud. Statistika räägib, et lausa iga kolmas eestlane tegeleb regulaarselt tervisespordiga. Ometigi on Eestis iga trennitegija kohta veel vähemalt üks inimene, kes varem või hiljem trennitegijate armeega ühineda soovib.

Mina alustasin oma tervisesportlase teekonda seitse aastat tagasi. 20-aastasena hakkasin õppima iluuisutamist. Vaatamata sellele, et tegemist oli minu lapsepõlveunistuse realiseerimisega, ei kulgenud mugavustsoonist väljumine ilma tõketeta. Võõras seltskond, ebakindlus, rahamured. Aastaid hiljem puutusin kokku ühe käitumise muutumist kirjeldava psühholoogilise teooriaga (transteoreetiline mudel), mis minu suureks üllatuseks seletas nii mõndagi, mida olin oma uussportlase teekonnal kogenud.

Iga elumuutus algab vajaduse tajumisest. Enesega rahulolus mõnuleja võib äratada taipamine, et riided on ootamatult kitsaks jäänud. Naisterahva meele võib mõruks teha juhuslikult tänaval kohatud vana tuttava tähendusrikas pilk tema taljele ja sellele järgnevad õnnesoovid. Kogu oma elu väikest ülekaalu kandnud inimeste puhul võib esimeseks ohumärgiks olla üle normi tõusnud veresuhkru või kolesteroolitase. Samas ei ole välistatud, et ühel hetkel inimene lihtsalt tunneb, et tahab end rohkem liigutada, ilma et selleks objektiivselt mõõdetavat vajadust oleks. Nõnda saabki üksikutest tunnetest ja mõttekildudest ühel hetkel mõistmine, et on tarvis oma elustiili muuta.

Nüüd avanevad inimese kõrvad ja silmad trenniteemadele, mis teda varem vähimalgi määral ei paelunud. Hakatakse uurima, kes, kus, millises trennis käib. Isegi kui vastuvõetav spordiala on leitud, ei ole mitte kõik, mida ta selle kohta kuuleb, talle meelepärane. Ajukurdude vahel algab vägikaikavedu, kus ühel poolel on trenni poolt- ja teisel vastuargumendid. Kui kõik teised vastuargumendid õnnestub seljatada, tõstetakse päevakorda aja- ja rahapuudus. Neid nö täiesti objektiivseid asjaolusid on raske ümber lükata. Tõepoolest – mistahes spordialaga alustamine nõuab varustuse soetamist, aega- ja raha trennipaika jõudmiseks ja trenni tegemiseks. Loomulikult on võimalik valida odavamate ja kallimate alade vahel. Võtame näiteks ratsutamine vs kepikõnd. Samas näeme selgesti, et trennis ei käi mitte ainult pururikkad ja igapäevases ajakülluses hulpivad inimesed.

Positiivse poole pealt näeme trennitegijate head füüsilist vormi, rahulolu näoilmes ja sära silmades. Kui oleme pooltargumentide ülekaalus veendunud, raha- ja ajapuuduse illusioonist vabanenud, tulevad mängu peenemad psühholoogilised mehhanismid. Lisaks eelnevalt ülestöötatud motivatsioonile, vajab inimene usku, et ka tema on nii vaimselt kui füüsiliselt võimeline trenni oma argieluga siduma. Siinkohal jääb kuitahes vali mõistuse hääl nõrgaks. Usk iseendasse saab sündida vaid inimese sisemusest. Kõige olulisem on teha esimene samm. Soetada sobiv varustus ja minna kasvõi korra proovitrenni või jooksurajale. Paljud spordiklubid pakuvad proovitrenni tasuta, nii et tuleb lihtsalt jalad kõhu alt välja võtta ja minna asja uurima. Leida endale kaaslasi ja toetajaid, kui selleks on vajadus.

Positiivne või vähemalt mitte negatiivne esimene kogemus hajutab suure osa põhjendamatutest hirmudest (trennis käivad ainult ideaalses vormis noored inimesed; ma ei saa kindlasti hakkama ja muutun naerualuseks; mul hakkab igav; teised on minust nagunii paremad jne). Esimesed sammud tehtud, näeme, et trenni teevad nii välimuselt kui oskustelt väga erinevad inimesed. Kogu protsess on aga pigem huvitav kui hirmutav. Sel hetkel on elustiilimuutja kõige raskema teekonna juba läbinud.

Kuigi esimesed edusammud on tehtud, ei tohi siiski loorberitele puhkama jääda. Poole aasta jooksul pärast regulaarse trennitegemisega alustamist võib aeg-ajalt tekkida kiusatus trenni mitte minna. Alati võib juhtuda, et sind kutsutakse sünnipäevale või kinno just samaks ajaks kui olid plaaninud trenni teha. Trennist on raskem loobuda, kui sul on trennikaaslasi, kes on sinu kohaloluga arvestanud või oled eelnevalt trenni eest tasunud. Samuti aitab kaasa endale nö mängureeglite kehtestamine – ärajäetud trenn tuleb samal nädalal järgi teha. Olles pool aastat vastu pidanud, algab harjumuse juurutamine. Selle aja jooksul kujuneb trennist üks sinu elu loomulikest osadest töö, pere, sõprade jms kõrval. Mugavustsoonist väljumine tõstab sinu eneseusku. Pärast igat trenni oled justkui uuesti sündinud. Uute väljakutsete vastuvõtmine muutub lihtsamaks ka töö- ja eraelus.

Kõlab lihtsalt? Tuleb vaid leida motivatsioon, eneseusk, spordiala ja –varustus ning asuda teele.  Ometigi ei suuda 50% inimestest oma kavatsustele kindlaks jääda ning loobuvad esimese aasta jooksul. Juba kinnistunud trennirütmi võib segi paisata pikaleveninud haigus või puhkusereis. Üha sagedamini on ohuks ka ületreenimine. Liiga entusiastlik algus võib peagi vigastusega lõppeda ja seega trenniisu tükiks ajaks ära võtta. Harjumuse taastamine nõuab jällegi tahtejõudu ja pealehakkamist.

Üheks võtmeteguriks on endale just selle kõige meelepärasema ala leidmine. Enne valiku tegemist mõtle järgi, mida sa hetkel vajad. Kas igatsed rohkem üksiolemist või seltskonda (rühma vs eratrennid), meeldib sulle võistelda teistega või iseendaga (paaris/võistkondlikud vs üksikalad), on sulle oluline ka trenni esteetiline külg või soovid vaid oma keha arendada (kõhutants vs sulgpall)? Oleks hea kui trenn pakuks sulle enamat kui võimalust oma kehakuju iluideaalide järgi vormida ja bioloogilisi näitajad normipiires hoida. Mida rohkem sügavalt isiklikke põhjuseid trenniskäimiseks leiad, seda lihtsamalt ja kindlamalt see sinu elurütmi sobitub.

Autor: Kristi Liiv
Allikad:
Marshall SJ, Biddle S. The transtheoretical model of behaviour change: a meta-analysis of applications to physical activity and exercise. Annals of behavioral medicine 2001;23(4):229-46.
Tekkel M, Veideman T. Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuring 2010. Tervise Arengu Instituut; 2011.

Lisa kommentaar

Kommentaarid