Väekate teadjanaiste iidsed tarkused

Kaia-Kaire Hunt kirjutab oma kohtumisest neljast ilmakaarest kokku tulnud Kolmeteistkümne Põlisrahva Vanaemade Nõukoguga ning nende pöördumisest, et kaitsta planeeti ja luua rahu ning naiste headuse väega päästa maailm.
"Naised peavad taasavastama oma tarkuse ning seda jagama, et kindlustada terve planeedi ja kogu inimkonna tervis, saades ühendust selle tohutu energiavaruga, mis voogab meie ühise teadmise põhimistes kihtides ning loob naiste väe uue laine," teavad kolmteist põlisrahvaste vanaema

Mitu põlve tagasi andis ühes väikeses Alaska külas kohalik teadjanaine oma lapselapsele pakikese 13 kivi ja 13 kotkasulega ning ütles, et ühel päeval, kui ta ise on vanaema ja oma kogukonna teadjanaine, kohtub ta ülejäänud kaheteistkümne targaga neljast suunast. Kohtub selleks, et äratada inimesed ja selleks, et päästa Emake Maa.

Kõlab nagu muinasjutt? See ongi, ainult, et muinasjutt päris elust. Mul on olnud see au ja õnn piiluda selle muinasjutu sisse. Kel seda võimalust senini pole olnud, siis see raamat, "Vanaemade nõuanded maailmale", on üheks võimaluseks saada aimdust iidsetest tarkustest ja meid ümbritseva peenmateeria saladustest.

Paljudes põlisrahvaste kulutuurides on senini säilinud traditsioon, kus igas kogukonnas on oma vanem, teadjanaine või teadjamees, kes aitab lahendada tervise-, suhte- ja toimetulekumuresid, kel oln oskus suhelda loodusvaimude ja Kõiksusega, kes tuletab meelde, et me peaksime siin ilmas olema andja - mitte saaja rollis.

Mitmed kogukonnad üle ilma on vaatamata tänasele tehnoloogia või ärimentaliteedi pealetungimisele suutnud säilitada ka sidemed nende aastatuhandeid edasiantud Teadmistega, mida ei saa koolipingist ega guru Googlest.

Mitmetes sellistes kogukondades liikusid läbi põlvkondade ettekuulutused, et teadjanaised on määratud ühel hetkel kokku saama, et oma jõud ühendada ja oma teadmisi maailmale jagada.

2004. aastal sai ettekuulutus tõeks.

Vanaemad kirjutavad nii:

"Oleme kolmteist põlisrahvaste vanaema, kes tulid esmakordselt koku 2004. aastal. Tulime kokku neljast ilmakaarest, tulime Amazonase vihmametsast, Põhja-Ameerika põhjapolaarjoonelt, Ameerika loodeosa suurtest laantest, Põhja-Ameerika tasandike ääretust avarusest, Kesk-Ameerika kõrgmaalt, Lõuna-Dakota Mustadelt mägedelt, Mehhikost Oaxaca mäestikust, Ameerika edelaosa kõrbest, Tiibeti mäestikust ja Aafrika ekvatoriaalsetest vihmametsadest.

Meid tõi kokku ühine soov tugevdada sidemeid traditsiooniliste loodusravitsejate ja kogukondade vahel üle terve ilma, ning moodustada uus üleilmne liit.
/…/

Meie, Kolmeteistkümne Põlisrahva Vanaemade Rahvusvaheline Nõukogu, oleme seda meelt, et tänapäevane maailm vajab hädasti meie esivanemate palvetraditsioone, ravimisoskusi ning tarkust, et hoida maailmas rahu. Tulime kokku, et oma lapsi kasvatada, harida ja treenida. Tulime kokku, et hoida üleval meie tavasid ja traditsioone ning õigust kasutada taimeravi ilma seaduse poolt sätestatud piiranguteta. Me tulime kokku, et kaitsta neid maa-alasid, kus meie inimesed elavad ja millest meie kultuur sõltub; tulime kokku, et kaitsta põlisrahvaste loodusravi kollektiivset pärandit ning kaitsta Maad ennast. Usume, et meie esivanemate õpetused valgustavad meile teed läbi tundmatu tuleviku.

Ühineme kõigiga, kes austavad Loojat, ja kõigiga, kes töötavad ja palvetavad meie laste, maailmarahu ja Emakese Maa tervenemise nimel."

Selline sissejuhatus annab ilmselt parima ülevaate 13 põlisrahva vanaema nõukogust. Nad ei valuta südant mitte ainult enda pere või kogukonna, vaid kogu maailma pärast. Nad teevad seda seepärast, et teavad, me oleme kõik omavahel seotud, nad tunnevad Põhjuse ja Tagajärje Seadust. Nad teavad, et üksinda õnnelik olemine pole võimalik - õnneks on vaja kõikide olendite kannatustest pääsemist.

Võimas kohtumine vanaemadega

Mul on olnud võimalus isiklikult vanaemade kohtuda kahel korral, saada osa Püha Tule rituaalidest ja tuua seda tuhka väestama oma retriidikeskuse maad. Ma pean vanaemasid ühtedeks oma suuremateks õpetajateks, kuigi nende õpetused on olnud ääretult lihtsad. Ilmselt toimub nende õpetuste edastamises mingi hoopis peenem ülekanne, mida ei olegi võimalik sõnades seletada…

Mäletan, et esimest korda vanaemadega kohtudes vapustas mind nende ülim austus kõigi ja kõige vastu. Minu arvates tunneb suure õpetaja ära ennekõike seeläbi, kui ta ei pea enda tõestamiseks või usaldusväärseks tegemiseks seda rõhutama, ennast kuidagi tähtsaks tegema - või veelgi hullem, teisi maha tegema. Kui ta ei pea oma autoriteedi saavutamiseks kamandama, ähvardama või midagi halvasti ütlema. Vanaemad on just sellised. Nad lihtsalt ON ja muud polegi vaja.

Kui ma mõned aastad tagasi nendega esimest korda Püha Tule juures kohtusin, toimus midagi kummalist. Ma tundsid füüsiliselt sellist hoituse, kaitstuse ja teadasaamise tunnet, mida ei iial varem, nii, et ma ei saanud muud teha, kui lihtsalt lasta pisaratel voolata selles ülimas äratundmises.

Jah, ma olen juba aastaid tegelenud vaimsete praktikatega, õppinud erinevaid tervendamise meetodeid, tegelenud aktiivselt oma ego mahasurumisega, õppinud paljude õpetajate juures siin ja välismaal, aga sellist teadmiste ülekannet ei ole minu elus varem juhtunud.

Meelde tuli see, mida meie esi-esi-esivanemad on juba ammu teadnud. Meelde tuli see, mis on läbi generatsioonide edasi antud Naiste Vägi. Meelde tuli, et kõik need teadmised ja oskused on meie sees olemas, aga neid võib kasutada ainult ülima austusega ja teiste hüvanguks.

Naiste Väe Aeg

"Nagu ettekuulutus ka ütleb, saavad need olema naised oma tarkusega, kes maailma päästavad. Naised peavad hakkama edendama liitude tekkimist, mis annavad nende üksikutele häältele jõu," ütlevad vanaemad.

"Naised peavad taasavastama oma tarkuse ning seda jagama, et kindlustada terve planeedi ja kogu inimkonna tervis, saades ühendust selle tohutu energiavaruga, mis voogab meie ühise teadmise põhimistes kihtides ning loob naiste väe uue laine.

See elustava energia varu on vägeva ja universaalse vaimsuse kese, ning põhineb Emakese Maa austamisel ning teadlikkusel kogu elu pühadusest ja kõigega seotusest. Ühinenud naiste loovjõud on võrreldamatu headuse jõud."

Sellised teadmised ei ole võõrad ka meile, eestlastele, lihtsalt viimaste suurte sõdadega siia saabunud kord on selle traditsiooni pea täielikult hävitanud. Õnneks on ka meie teadjanaiste iidsed teadmised "kusagil õhus", nii, et tuleb vaid avada see "ülekandekanal".

See on raamat iidsetest tarkustest, palve väest, ettekuulutustest, loodusravist, looduse tarkusest ja naiste tarkusest. Selles raamatus on kokku kogutud sügavad teadmised väga väekate naiste poolt, kes on sageli olnud mitmenda põlve ravitsejad ja teadjad oma suguvõsas, seega erineb see raamat minu meelest paljudest uue ajastu vaimsetest raamatutest oma suure sügavuse poolest.

Kui naiste väeringide kohta üteldakse, et seal istudes saadakse ühendus kõikide naisteringide jõuga läbi põlvkondade, siis selle raamatuga on ilmselt sama - lugedes seda saab ühenduse naiste tarkustega läbi aegade. Ja see tarkus on vajalik nii naistele kui meestele.

Kusagil sisimas on meilgi, eestlastel, uinuvas olekus olemas need vanaemade tarkused ja teadmised. Seepärast toimib see raamat justkui väga vana, ürgse teadmise äratajana.

Autor: Kaia-Kaire Hunt


Katkend raamatust "Vanaemade nõuanded maailmale":

Suhete pühadus

Kõik on püha, tuletavad vanaemad meelde. Ning kõik kasvab välja suhetest.

Nende sõnul on see illusioon, et keegi või miski on kellestki või millestki maailmas toimuvast tõeliselt eraldatud. See pole nii üheski loodusriigis, kaasa arvatud inimkonnas. Iga kord, kui Amazonases langetatakse puu, reageerib sellele puu Aafrikas.

"Teadlastel on võtnud aega kuni kahekümnenda sajandini, et tõestada seda, mida meie oleme alati teadnud," ütleb vanaema Agnes: "Et oleme kõik ühenduses." Vanaema Agnes ütleb, et kui me ei mõista lihtsat tõde, et see, mis juhtub ühega meist, juhtub kõigiga, siis oleme "vaimses pimeduses".

"Oleme kõik osa suurest terviklikust loodusest, millest vaid osa on nähtav," selgitab vanaema Bernadette, "nii et meie reaalsus ei koosne vaid nähtavast, vaid sukeldub tegelikult sügavale Pühasse Kõiksusesse, Vaimumaailma, ja on kui vee alla vajunud jäämäe osa, mis ootab uuesti avastamist. Oleme olemuslikult kõik kosmilised olendid, pärineme tähtede pealt."

"Vanaemad teavad, et meil on üks Vaim, ja meie teame, kuidas seda kasutada," ütleb vanaema Rita Alaskalt. "Ning teame, et kokku tulles ja olles ühel meelel, me terveneme."

Vanaemad annavad meile teada, et alguses oli vaid üks Looja – üks jumalik tarkus – nii et kõik loodud asjad aegade algusest peale on olnud üleni täidetud ühe ja sama püha essentsiga. Nii vihjab meie olemasolu Maal sügavale vaimsele ühendatusele Maaga, kogu loodusega ja ka Vaimuilmaga, kuna kõik on ühe jumaliku tarkuse osa, mis on olemas kogu Loodu sees. Nähtamatu side ühendab tervet inimkonda, ja ühendab meid ka meie esivanematega, läbi ruumi ja aja kulgeb üks sama lõng.

Mitakuye oyasin tähendab vanaemade Rita ja Beatrice hõimu, lakotade keeles "kõik on suguluses", ning see on nende traditsiooniline tervitus nii ühe kui ka mitme inimesega kohtudes. "Kõik on suguluses" tähendab, et igas inimeses sisaldub terve kõiksus: kõik, kes on eales elus olnud, kõik, kes on elus nüüd, ja kõik, kes on veel sündimas, ja samuti ka kogu loodus – meie Emake Maa, päike, kuu, planeedid, ja kõik tähed – kogu Püha Kõiksus aegade algusest peale ja lõpuni välja.

Vanaemad ütlevad, et kõiksuses on kord ja struktuur. Kõik asjad sõltuvad teistest. Seetõttu ongi vastastikkus ja mäletamine olulised, et hoida kõikide inimeste vahelisi suhteid ning kõikide asjade pühaks pidamine tasakaalustab kõiksust. Iga tegu, mis hävitab elu, põhjustab tasakaalutust, mida me ka tänapäeva maailmas kogeme.

Vanaemad ütlevad, et me peame taas meelde tuletama, et tasakaal kogu ühiskonnas peitub igas inimeses üksikuna. Põhitasandil tekib Loodu meheliku ja naiseliku energia ühinemisest – elu tekib mehelikust ja naiselikust printsiibist, mis peavad olema tasakaalus, et nii meie kui ka meie planeedi elu saaks edeneda. Kui meie naiselikud ja mehelikud energiad on hästi tasakaalustatud, meie elu avardub ning paranevad kõik meie suhted.

Vanaemade traditsioonid austavad tõsiasja, et oleme kõik pühendatud ja ühendatud oma maailmaga sünnihetkel läbi nelja Emakese Maa põhielemendi: vesi, õhk, tuli ja maa. Meie ürgühendus nelja põhielemendiga tähendab juba iseenesest püha ühendust kogu Looduga.

"Elame emaüsa vees," selgitab hopi vanaema Mona Polacca. "Mõned hetked enne siia ilma tulemist voogab vesi meie ema üsast välja ja me järgneme. Sel põhjusel kutsuvad hopid vett meie elu esimeseks põhialuseks."

"Pole kokkusattumus," ütlevad vanaemad, "et Maal on protsentuaalselt sama palju vett kui inimkehas." Pole ka juhus, et ajal, kui planeedi püha vesi – Emakese Maa veri – on ohtlikult reostumas, oleme unustamas oma kaasasündinud ühendust Püha Kõiksusega – ainsat teadmist, mis saab meid lunastada.

Saabudes vee järel ellu, tõmbame kopsudesse esimese hingetõmbe, ütleb vanaema Mona. Seega on hopide traditsioonis õhk elu alus number kaks. Meie hingetõmme seob meid õhuga ja tuultega, ilma milleta saaksime otsa. Nii et kui õhk üha rohkem saastub, kahjustame end emotsionaalselt, vaimselt ja ka füüsiliselt.

"Elu kolmanda alusega, milleks on tuli, puutume kokku järgmisena: kui ema ja isa võtavad meid sülle, ning kõik teised, kes meid armastavad ja meid hoiavad," selgitab vanaema Mona. "Hopide sõnul süütavad meie hooldajad meie jaoks tule, mis meid tervitab ja soojendab, ja on ere ja kaitsev nagu tuligi."

Mingil hetkel varsti pärast sündi, puutume kokku Emakese Maaga. Algul pannakse meid maha ning me roomame ja ukerdame seal, seejärel aga hakkame ise käte ja põlvede abil ennast püsti upitama. Viimaks seisame Maal oma kahe jala peal. Nii ütlevad hopid, et elu neljandaks põhialuseks on maa.

"Kahjuks," nendib vanaema Mona, "mäletavad vaid vähesed meist hetke, mil saavutasime Maa peal seistes tasakaalu ning saime tunda Emakese Maa poolt antavat kindlust ja väge. Kuid täiskasvanuina saame sellest pühast hetkest osa, kui vaatleme siira rõõmuga oma esimesi samme astuvat last.

Vanaemad rõhutavad, et kinnitamaks oma ürgset sidet kõikide elementidega ja Looduga, peaksime iga päeva alguses tundma tänulikkust Looja ja Emakese Maa vastu kõige eest, mis on nende poolt meie jaoks siia ilma antud.

"Looja on too Üks, kes on vees," ütleb vanaema Julieta. "Too Üks, kes on tules, maas. Ta on Üks, kes on õhus. Ta on too, kes elab meie sees."

"Kui me teadlikult tervitame vett, näiteks ennast pestes või seda juues, saab meil veega olema oma suhe," ütlevad vanaemad. "Teame seda, et Looja õnnistab meid lahendustega, mis tulevad veest," ütleb vanaema Mona. "See element aitab meil mõista asju. Mida rohkem me vett austame ja selle vastu tänulikkust tunneme, seda suuremat abi see meile elus pakub."

Tänu seotusele elementidega, on meie võimuses vett ka tervendada, niisamuti nagu vesi võib tervendada meid. Vanaemad ütlevad, et kvantfüüsika vallas tehtud avastused, millest põlisrahvad on alati teadlikud olnud, kinnitavad teadmist, et palve jõul on võimalik vee reostatust vähendada. Vanaemad palvetavad Maa vete puhtuse eest iga päev. Samamoodi võib lapseootel naine palvetada oma üsa vee eest, et see ümbritseks tema kasvavat last armastuse ja tänulikkusega, ning tänu sellisele palvele saab tema lapse elu olema igavesti õnnistatud.

Kuula ka R2 saadet "Hallo, Kosmos!", kus külaliseks üks kolmeteistkümnest vanaemast - Mona Polacca.

Vaata raamatu kohta: Carol Schaefer "Vanaemade nõuanded maailmale"

 

Lisa kommentaar

Kommentaarid