Alkeemik
25.08 2014, kell 18:56
|
Mul on üks kommentaar esimesele küsimusele. Enamik inimesi seisaks silmitsi suure hirmuga, kui saaksid teada, et see päev on nende viimane. Nad ei suudaks võtta end kokku ja leida tegevust, mis viiks mõtted sellelt tundmatult, mis neid ees ootab. Arvata, et suudaksime võtta seda rahulikult ja nautides, on enesepett. Heal juhul suudaksime üles otsida inimesed, kellelt soovime andeks paluda või kes lihtsalt oleks nõus meid ära kuulama. Päriselt on see nii, olen olnud surija kõrval ja püüdnud aidata tal lahti mõtestada arsti sõnu: "Võtame üks päev korraga." Seega arvan, et üleskutse mõelda, et mul 24 tundi aega elada nii, nagu olen soovinud, ei tööta. Pigem aitab see, kui mõtestame oma elu. Oleme enda vastu ausad ning tunnistame endile, miks üht või teist asja teeme. Kõige hullemad valed on enesele sisendatavad valed. Sealt edasi hakkavad juba asjad ise lahti rulluma õnnelikuma elu poole...
|
Alkeemik
26.08 2014, kell 10:48
|
Viimane päev elada  - inimesed lähevad paanikasse - nad niigi praegu elavad kiirustades (vibreerivad, mitte ei voola).
Voolamine on loomulik ja tasakaalus inimesele omane - sa ei pea seda olema kuid see valik on võimlik alati teha.
Ei ole kohustus olla hea või siiras kuid sul on olemas valik nii olla.
Miks mulle meeldib voolata? Vibreerimine viis mind alati surmaeelsesse seisundisse ja iga kord peale seda tuli alustada uuesti (valida elus õnnetusi - koomasse minna ja sealt tagasi tulla ei ole kõige mõistlikum valik). (Surmast ei tulda sellesse kehasse tagasi - surm ongi eraldumine sellest kehast). Tasandid on erinevad, mille läbi ma ennast defineerin, kui mõistetav on see teistele. Mitmekülgsus annab võimaluse näha asju erinevate nurkade alt.
Kõik on valik, kas me seda tahame või ei - teadmatus ei vabasta vastutusest (tagajärgedest).
Ilusaid mõtteid!
Jan |
Palun oota
