Alkeemik
6.08 2014, kell 21:48
|
Oi see on verbaalne manipulatsioon psühhosomaatilise protsessi kallal, see ei toimi ju, sellise vaimse meetodiga tegels religioon ja hiljem psühholoogia, mõlemad on tootnud tohutult vaimsete probleemidega inimesi. Mõtted on ikka alateadvuse ja keha peal jäämäe tipp ja seal ei muutu asjad lihtsate vangerdustega.
Kui ma vaatan muretsevat inimest ja tunnetan tema seisundit, siis alati on nendel mõtetel kehalised peegeldused olemas ja vanad lood, millest need psühhosomaatilsed protsessid stimuleeritud on. Kui seda saaks nii lahendada, nagu autor siin väidab, siis saaks kirjutada ühe raamatu ja kõik olekski korras.
Hetke saab inimene ainult juhul kui ta saab kontakti oma kehaga, seda pole aga tänapäeva inimesel praktiliselt üldse, välja arvatud katastroofijuhtumid kui kusagilt hakkab päris katki minema. Teised hetked on üürikesed võnked ja neist pole mõtet rääkida.
Teisalt on meditatiivne vaatlemine hetk aga see nõuab samuti kontatki kehaga, sest muidu ei lase keha lihtsalt seda tegevust vabalt teha.
Edu ja jõudu siis ükskõik millise meetodi otsingul, mind on mõjutanud hetkesse jõudmisel gestaltteraapia, Willem Reich, Veet Mano ja OSHO, kõik tegelevad süsteemselt tunnetuslikul tasandil siin ja praegu protsessiga.
Toomas Kadarpik facebook/oshohaapsalu
|
Alkeemik
6.08 2014, kell 22:00
|
Hea artikkel just minule. Olen olnud elus suur muretseja. Hulluks läks siis, kui tuli veel viimane töö aasta enne pensioniiga tulekut.
|