Tiina Tiitus: Kas suhtega on võimalik tööd teha?

"Mina pole pidanud oma suhtes mitte mingit tööd tegema. Mitte kõige vähematki ja kannatanud ma ka pole. See on olnud 15 aastat rõõmu, seiklusi, avastusi ja kerget olemist. Ma olen nautinud sõnulkirjeldamatut ilu ja kergust."

Ei usu. Silmakirjalik on väita, et elus pole raskusi. Mul on tunne, et tegemist luuludega.

küsimus on hoopis, kes mida suhtelt üldse ootab?
pole olemas õiget ega valet, on igaühe jaoks sobiv variant ja see ei pruugi olla selline nagu sinul.

Meeldiv on teada, et kellelgi suhe toimib nagu iseenesest ja probleemivabalt, kuid olen kahtlev selle teooria toimivuses laiemalt. Kui ma vaatan enda ja tuttavate suhteid, siis kahjuks ei näe ma selliseid nn "iseenesest" toimivaid suhteid. Pigem näen lisaks rõõmule ja naudingule ka muresid ja probleeme, millede ületamiseks ongi vaja tööd teha. Artiklist tulenev arusaam, et kui asi enam iseenesest ei toimi siis tuleb loobuda ja otsida uus, on minu hinnangul allaandmise teooria. Anda alla, ära joosta ning hüljata suhe, kus lisaks kahele paarilisele võib olla ka järglasi! Kui selle hoidmise ja säilitamisel pole mõtet, siis millel üldse mõtet on? Me nagu loobuksime võimalusest ületada raskusi, muuta ja parendada ennast ning maailma, kaotades ka võimaluse leida oma suhe veelgi tugevama ja püsivamana, kui see eales olnud on!
Kui kanname selle teooria töösuhetele, siis mis juhtuks siis, kui ühtäkki loobuvad kõik need, kelle tööl on aegajalt raskusi? Kas loobuda ja otsida uus ja parem töö? Arvan, et enamik leiaks ennast veelgi halvemast seisust, kus nad ennem olid....kahjuks!

"Ei usu. Silmakirjalik on väita, et elus pole raskusi. Mul on tunne, et tegemist luuludega." .... Defineerigem siis Raskus. Igaühe jaoks on see erinev. Mõni meist oskab raskused lihtsalt endast läbi lasta ja ei jää neisse kinni. Seega- ma arvan, et tegu ei ole silmakirjalikkusega. Lihtsalt õnnelik inimene, kes elab ise ja laseb teistel enda ümber elada.

Mul oli ka keeruline jälgida. Ja kahjuks endal niisuguseid vaateid/suhet/ elu pole. Kas olen siis äparduja või valesti valija või ise ei tea, mis tahan? Mis Sa Tiina armastusest arvad? Sinu teksti põhjal ilmselt egoismivaba, selline ideaaltunne ilma plekkideta nagu läbipaistev klaasmuna...? No ja kui ühel paarisuhtes otsa saab, siis liigub edasi ja teine ei tunne kahjutunde raasugi, sest see on ju loomulik ja meie arengut arvestav? Kogu filmi- ja kirjandusklassika lahendab
inimestevahelisi teemasid. Saada neile retsept - edaspidi pole midagi ekraniseerida...
Marge

See kõik on muidugi väga õige, et oma jama tuleb ise ära lahendada jne aga midagi nagu ikka päris ei klapi minu jaoks selles artiklis. Kas äkki Tiina Tiitusel pole lapsi selles suhtes, millest ta räägib? Täitsa huvitav, kas leidub siin ilmas ka selline lastega pere, kus kogu elu on üks lilled ja liblikad, pidev seiklus ja rõõmus eneseavastamine? Tiina, kas Sina tunned mõnd sellist perekonda?

Mina mõistan loo autori mõtet vägagi hästi. Taipasin alles hiljuti isegi, et sellist looma nagu "suhe" ei eksisteeri. On kaks inimest, kes elavad teineteise kõrval. Just sellest, kuidas kumbki neist ennast tunneb sõltub selle kõrvuti elamise kvaliteet. Ja igaühel tuleb enesel hoolt kanda, et ta end hästi tunneks. Kõik, mis tuleb partnerilt, on kingitus. Küsimus on selles, kas meil jagub piisavalt armastust enese vastu.

http://perekodu.ee/naine/4AF/

Teinekord on tõesti 15 aastat rõõmu, seiklusi, avastusi ja kerget olemist, ka rohkem aastaid, kuid siis võib tulla see saatuslik 19. või 21. või 28. aasta, mil kõik see ilu ja rõõm ootamatult katkeb ja kogu elu kistakse puruks.... Kahjuks ei saa kunagi milleski (kelleski) kindel olla ja miski ei püsi muutumatuna - elu on ootamatusi täis! Peaasi siiski, et südames on õiglus, headus ja valgus ning võime mõista ja andestada.

Võrdlus kassipojaga pole just parim...
Kassipojal pole just palju erinevaid emotsioone ja tegemisi. Inimestel paraku on. Vaja on tööl käia, raha teenida, igapäevaelus on vaja suhelda, kohustusi jagada...kass seda ei tee.
Kui partner oleks enamuse ajast vait ja poeks ainult kaissu ja nõuaks pai, siis ilmselt seda ta saakski...paraku ootab partner alati rohkem...

Nojah, kuidas sa ikka suhtega tööd teed, see on abielunõustajate klišeena tunduv väljend, justkui kokkuleppeline sümbol mingi šanri ühtlaseks mõistmiseks.

"Me saame küsida partneri abi, tuge, arvamust ja mõismist. Seda on väga palju, see on kõik, mida teiselt inimeselt on võimalik saada. See on hindamatu väärtusega."

Jah, kindlasti on. Kuid mida teha siis, kui ma küsin kaaslase käest abi, tuge, mõistmist, aga ta ei anna seda mulle? Ta ei saa õieti arugi, mida ma ta käest küsin. Kui kaaslasel on uskumus, et igaüks peab ise tugev olema ja hakkama saama. Lähen küsin mujalt?