Religiooniõpetus - üldhariduse loomulik osa?

Kindlasti peaksid õpilased religioonidega tuttavad olema. Ja mida rohkem erinevatega seda parem.
Kahjuks meil kipub siiski see ühekülgseks jääma. Teistest religioonidest räägitakse vaid mööda minnes ja enamlt pööratakse tähelepanu kristlusele.

Idee on üllas kuid oluline selle juures on hoopis kuidas õpetada religiooni.
Kui lähtuda kirikust ja üldlevinud religioonide arusaamade õppimist, siis seal enamikes(ka kristlased välistavad teiste uskude õigsuse) leidub palju sama vägivalda ja sõnadele-tegudele mitte vastavust, mis on meie ühiskonnaski. Harmoonia ja tasakaal on oluline - kõik kõiges.

Mida on meie inimestel siis religioonist vaja: arusaamist, et meie ei ela üksi ja et kogu maailm on üks, mitte erinevad klannid ja jumalad. Kõik varieerub(erinevad taustad), kuid põhiidee on sama - kõik on armastus ja oluline on inimene.
Ja inimene, kes on leidnud endas (ühenduse) jumala - on parim, mis ta enda ja kogu maailma jaoks saab toimuda.
Vägivald ei ole ka halb, niikaua kui meil on vaja õppida - kuid vägivald ei tohi olla normiks, nii kui tänapäeval on.

Edu kõigile
Jan

Neutraalselt positsioonilt on vaja õpetada. Kuid kindlasti vältida õppeprotsessis sõnu-mõisteid "kõiksus", "absoluutsus", "transendentaalne" ja "universum". Tühjad sõnad ei anna inimesehakatisele teadmisi konkreetsetest religioonidest. Sellised sõnad ähmastavad religiooseid erinevusi.

Samuti kindlasti käsitleda teistlikke ehk jumalausu religioone erinevalt ateistlikest (budism, dzainism, taoism, konfutsianism, hinduismis materialistlik Cârvâka koolkond) religioonidest. Tähendab, et siis ateistlikke religioone tuleb kindlalt vaadelda lahus teistlikest. Sellepärast ka üldistavaid nt. "kõiksus" jms. sisutühje mõisteid kasutades sisendatakse kuulajaskonda ükskõikne hoiak teiste maailma religioonide vastu ning kaotatakse huvi teistsuguse maailmanägemise vastu. Religiooniõpetuses ei pea kasutatama kristliku teoloogia võtteid ja kõiki maailma religioone ei saa ainuüksi vaadelda aristotellikust loogikast.

Igale religioonile on oma lähenemiskoht ja õpetama peab paindlikkust - mitte maailmanägemuste ähmastamist või ka "kõiksusega" laialivalgumist. -Et järgi jääks siis see üks ja ainuke ning õige.

Pole vaja karta. Meie mõtlemise arheotüüpsest kultuuriväljast ei kao kristlus kuhugi. Kuid on vaja anda aimu teiste religioonide, eriti ateistlike religioonide erinevusest. Selleks peab õpetaja oskama näha erinevusi, nende või tolle mõttemaailma läbi.

Kui religiooniõpetuse idee on aga religioonide näitamine võimalikult rohkelt ühesugustena siis see on tavaline ideoloogia meie kultuurikeskkonna ja sisseelatud religiooni kaitsmise nimel.

Religiooniõpetus koolis!
Tule taevas appi!